Radioactive2

Kitarr põrises, kui ühte kindlat nooti mängida. Tegin riffi selle ümber. 

Riff

I would like to show you my
evil little plan,
and I sure hope that you don't mind if I
shove you in a can and
display you in my room and
take you out, when it feels right,
all out of sight, for my delight.

I'll make you mine, until the end of time, maybe a little longer
It all depends how long you can hold your breath in my tiny little can.

You'll see you've been led astray.
While I sing you songs of yesterday.
It'll all be ok.
Because I'll make them go away.

I'll make you mine, until the end of time, maybe a little longer
It all depends how long you can hold your breath in my tiny little can.

I'll make you mine, until the end of time, maybe a little longer
It all depends how long you can hold your breath in my tiny little can.

I'll make you mine, until the end of time, maybe a little longer
It all depends how long you can hold your breath in my tiny little can.

By the way there's room for two.

I'll Make You Mine

Arvuti, kus see kunagi lindistatuid sai, oli niivõrd kaka, et ei saanud metronomi kasutada. Seetõttu ei lähegi need kaks kidra träkki omavahel väga hästi kokku ja kõdistavad kõrvu kergelt, kuid jällegi, see teebki minuarust asja huvitavamaks. 

Balls

T. I. T. S.

Suured silmad kaugelt paistavad.
Ahvatlevalt kaasa kutsuvad.
Oleks pidanud teadma,
ennast valmis seadma.
Täna õhtul koju ei jõua.

Jooksu sammul privaatsust otsides,
suudan mõelda ainult sellele, mis ootab ees.
Vaja välja lülitada,
see väike hääl mu peas, mis vastuolu tekitab.
Kas sind tõesti piinab üksindus?

Miks küll nii on, et mind vaevab lahtine haav?
Jälle mind on ära võrgutanud KGB agent.

Toast välja joostes koperdan,
teise KGB agendi noa otsa.
Nad küll ei tea seda,
aga ma olen üldsegi robot.
Tillukesed noad mulle haiget ei tee.

Nad juba aastakümneid järjepidevalt jahtinud on mind.
Riiklikud saladused ja pea kohal kõrge hind.

Ma ei tea kui kaua ma veel kannatan sellist asja,
sest sõpru leida on raske, kui sa oled robot.

Tee ei kujutagi ette,
kui raske see on.
Elada päevast päeva,
kui sind on üks ja neid on miljon.

Kui teil pole kedagi,
kes seljatagust valvaks.
          Kes teeks kasvõi sedagi,
                        et niidaks murugi,
                           või lihtsalt midagi,
                               et oleks küllaltki,
                                  piisavalt paljudki,
                                see pole üldse sõnagi,
                                        keda üldse kotibki?

Tuleme nüüd tagasi jutu juurde,
kus mina olen robot, peategelane.

Olen tehtud terast ja mind ei murra mitte miski,
olen kui Titanic merel jäämägedest ma läbi sõidan.

Loomulikult ei saa tee minu jutust aru,
sest ainult mina olen  ............... robot.

P.S. Titanicu teema lüürika autoriks on Peeter Männapsoo, kes peale loo valmimist, mulle selle laheda idee andis ja sellest ajast peale jääb igaveseks Titanic värk loosse sisse.

Tinapäiste Imeliste Teismeliste Seiklused

Loomuliklut näed sa selles kleidis jube välja,
aga ma valetan.

Ja ma ei hooli sellest, kuidas sul vahepeal läind on,
aga ma valetan.

Ma väidan, et sust kõrini ja enam ei taha näha,
aga ma valetan.

Sa räägid, et kõik saab korda ja hullem on selja taga,
aga sa valetad
      ja ma ei kannata enam
             aga sa ei tea, millal alla anda
                     kuid minul on nüüdseks kõik.

Värske on õhk ja ilus on taevas,
kui sul pole kedagi kaasas.

Ahelatest on lahti murtud,
miks ma seda varem teha ei suutnud
       see müsteerium on lahendamatu
              kuid minu parem käsi on asendamatu.

Pikk ring peale tehtud, keegi uus on juba leitud.
Aeg korrata vigu mis sinuga tehtud sai.

Su punased lipud lehvivad, neid hästi oskan eirata.
Kuidas see valesti minna nüüd saab?

Kõik on täiesti perses, oleks pidanud ammu alla andma,
aga ma valetan iseendale.

Väike Valge Vale

Enda arust tuli youtube'is  palju paremini välja kui see ''stuudio'' versioon https://www.youtube.com/watch?v=ZEVPkGDOLLM .

Feels like yesterday,
when you just can get away.
You're affraid it's all the same,
but you can't handle the blame,

And you run away, somewhere they cant find you.

Lock your door with haste,
not a single second will they waste.
This isn't your, this isn't your fate,
but you dont, have any time to contemplate

So you run away, somewhere they can find you.
But there's nowhere left to run you see, you've given up all of your privacy.

You don't have the time to scope your reflection,
only enough to grab your keys and plead your friends to,
leave you alone this time.

It almost worked you have their attention.
Step two is to make them feel sorry for you,
but that didn't work last time.

And now, they have gone away
and you feel, like you've made a mistake
and it eats you up inside.

You survive long enough to make it to bed,
but the very next day it all happens again.

Feels like yesterday,
when you just can get away.
You're affraid it's all the same,
but you can't handle the blame,

And you run away, somewhere they cant find you.

Feels Like Yesterday

So like here's the deal. Kapa tegi midagi toredat valmis, https://soundcloud.com/kaspar-lind/huuldehammustus mina mõtlesin, et võtaks selle idee ja teeks ise ka midagi. Nii et siin on minu butchered versioon või nägemus luuletaja Doris Kareva sõnadest, mis mind nii väga inspireeris. Oh yeah, põhjus miks selle üldse üles panin oli see, et projekti kontseptsioonist ja projekti üles panemiseks kulus vähem kui tund aega.

lürix by doris kareva:

Sel päeval sadas verd ja peeglikilde
Ma lehti puruks käristasin tuulde
Seal oli kurbus naljakas ja pilge
Ses naeratuses mis lõi hambad huulde

Üks kummaline naer, mis kurbust kaitseb
Ja klaaspaleesid elu kitsaskohti
Ma olin unustanud vere maitse
Võib-olla varem kui ma oleks tohtind

Huuldehammustus(Arti Versioon)

#kunst

So yeah sada fucking aastat tagasi sai see lindistatud ja kuna ma avastasin, et see ei olnud mul soundcloudis üleval, siis mõtlesin, et võiks panna.

Art Jurgenson