Taust: https://soundcloud.com/hadsome
Salvestus/ Produktsioon:  https://soundcloud.com/hpbiit
Refrääni Taustvokaalid: Ester Valdmets


Lüürika:

Nüüd kõik te
Aferistid, agitaatorid ja Asterixid-Obelixid,
Te võite
Amnesteerida kõik kaotsiläinud valemid, mis
Meeltesoppi eksind, nagu rahvas keset valesid, mis
Varju jätavad ekliptika ja näitavad asuurset valguspilti,
Mu neuronites toimub sõda, kuid see pole kaugeltki veel
Algus, just nii.

Käimas mõttetalgud, aastaarv on 20 viisteist,
Me teeme ära, aga teeme kohe praegu, just siin,
Mis siis, et kell on 4 öösel, tõuske püsti, just nii,
Jälle keeran äsja pähe tekkind teksti tuksi, kuna
Kurat, ma peaks praegu juba ammu magama,
Äratus on 6:36 ja hmm… “tähed tagalas,”
Ei, meil on topeltriime tarvis… ainult 3 tundi veel,
Kui vaja vajalikku infot, on mu aju rahvastatud defilee,
Kui eesti keele asemel ma kogunend afektist teen filee,
Eksin reeglites ja tahan autokraadina puhata,
Aga mõttepuhangus ei saa
Ka automaadiga ma tunda end mugavalt.


Hommik!
Jalapaaril-jalapaadil kööki longin ja lõdisen
Kui immigrant Eestis talvel, veel õgides
Tuliseid, tooreid, puiseid fantaasia vilju,
Suus suurim kõrvetusaste ainult süveneb,
Silmus silmapilguks pingul ja jõudeaeg lüheneb,
Mull-mull-mull-mull väiksed kalad mu piraajajärves,
Mull-mull mul ei kanna randa kadund tekste nagu Laine Jänes,
Tähed kõhus sogasemad sopajota väljavaateist,
Koit on kustund kiiremalt, kui Raadio 2e õhtusaated,
Nähes kellaaega automaatselt torman õue, ei!
Vahet pole, astun flegmaatselt sodiks lõuendeid,
Nõuan teilt jalad, et ma enda atendaadita vaid kukuks rongile,
Kuid te miskipärast ikka hommikuselt longite,
Lillepeenraid ületades maandun mööda maanteed vagunis,
Laabubki kõik ning vastaspingil võõras vanaproua naeratab,
Vaevata torkan taskusse veel sõrmed tõdemaks,
Et mahajäänud esemeist üks asi on, mis hetkel reisi lõpetab.

Ref 2x:
Deklamaatorid ja debütandid jäävad
Sügavasse unne,
Desertöörid-demagoogid jäävad
Sügavasse unne,
Doktorid ja diletandid jäävad
Sügavasse unne,
Mu mõistus tegi demarši, on lihtsalt
Selline tunne.

(Outro)
Nälgivad räpparid naudivad grammofonikrõbinat,
Kuna see meenutab neile grillvorstikeste särisemist.
Ma tean küll, et sul on kõht tühi, mul ka,
Aga minu riimid ei toida, kuula “Mm...Food’i”
Või midagi taolist.
“Fryerstarter’it” näiteks… sõõrikud on head.
Sõõrikud on väga head. Eriti šokolaadiga.
Sõõrikud on head.

Mõttetalgud

Sõnad: EIXD
Instrumentaaltaust: Kuera
( https://soundcloud.com/kueramusic )

NÜÜDSEKS VALMINUD "MELOMANIAKK" ALBUM, SOETAMISEKS KONTAKTEERU FACEBOOKI KAUDU:
https://www.facebook.com/EIXD13/


Muusikavideo: 
https://www.youtube.com/watch?v=LcHKnjvmEEQ

Lüürika:

Õnn.
Sügisõhtud kamina ees, valid vaid teed 
Ja kuulad Art Hop’i, mille tämbrid niivõrd unised,
Käsi põsakil ning villasokiduo kiviplaadil suriseb,
Epikuurlasena teki-padjarütmis ujud välja nurjund halinatest,
Sallid ka veel,

Õnn.
Ritsikviiuliorkestri saatel žestiaatel
Vestled sõbraga,
Kui pupillid puurib sügaval ning maailm teid toetab oma kasteheinast turris õlaga,
Ümberringi sadu meetreid vaikusnööri, poleks tarviski vist põlata,
Sest betoonidžungel kaugel eemal, silmad lähedal,
Varahommikuni, las kõik mugavuseks etendatud petteemotsioonid lähevad,
Lähevad,

Õnn.
Kui päikselaigud peegeldavad viimsegi aitäh-eisoovi, tere-tsau ja palun-mehe tohutuks,
Kui ärkadki siis vasemaga, kõlab iga lause nagu meeldiv lohutus,
Ning “see muss on lahe, mis sa kuulad?” värk vaid korra aastas, nimelt tollel päeval,
Mul tõesti tuju hea, kui vaja, kasvõi kokku lüües märgin käega.

Õnn.
Uue tekstiköite värske trükitindi lõhnad,
Või kui ukse avamisel õuest kevad esimesi noote õhkab,
Valmisküpsend piparkoogid, lumekrudin üksildases metsatukas,
Äsjavalmind joonistused, millel väsind silmgi puhkab.

Õnn.
Ei otsi valemit, vaid naudin hetkeajastust
Ning õnne otsimisel õnnetuseks muutuv õnn on vajatu,
Vaja mul
Õnne,
Nagu uue tekstiköite värske trükitindi lõhnad,
Või kui akna avamisel õuest sügis teisi kvoote rõkkab,
Valmisküpsend pirukad ja unejudin voodiserval,
Äsjavalmind maalid, kui ei hoia, siis on kellad.
Õnn.



Õnn

Sõnad ja instrumentaaltaust: EIXD


Lüürika:

Sul on pruunid silmad.
Silmad pruunid on, kui šokolaadisiirup tassipõhjas,
Ei, ses luuletuses eal ei tule kõnekandjaks rassisõjad,
Tassid õlal
Kolme kilogrammi mälu, ühte grammi pisaraid,
Kes teab, kas oled aus või lihtsalt viisakas,
Istud jälle muruseljandikul, sirgeldad
Mu 
paberpahna hooneid ning kuuvarjutust,
Naeraks läbi vihma, kui vaid suudaks hingata,
Vahel kordan leierkasti kaudu ammu rikkis harjutust,
Vaja pole palju ju,
Kes teab, kas mõtled mullegi, 
kui kuulad pinnaalustehteid
Läbi vilkuvplasti justkui mikri taga seisva seina kaudu etleks,
Aegluup on ebatrvilik, püsiks kauem veel kui kolletunud kummitusfotod,
Pole vaja salvestada, püsin veel kui sina püsid, trükiks lotot
Hetkeni, kus nagu mõnes Prantsusdraamafilmis
Vaatus peatab purpursirmi,
Sinult eal ei saa ma silmi, 
Tõsta, ei, mitte pimedaski,
Rebin treeningsaalis vilemaskid,
Lämbun leivatüki kätte, tuimalt, hääletult,
Lumehelbed laugudel, ehk päästetud,
Ei, nagu indie-rokilikud rifid varavalges,
Saadad kõiki mälestusi, kuigi oled
Kaugel.

Ma ei vaata sulle otsa, kuigi võiksin,
Võiksin kuigi otsa koperdades jääda üksi,
Kuigi olen, olen 31 ja veerand korda üksi,
Omadega läbi ja lõhki,
Omadeta häbis ja lõplik,
Jalad üle letiääre kõlkumas ja tosin meetrit,
Ülekeskööakrobaatika ja leplik
Nägu haihtub viirutatud kardinate varjus õhku,
Olen rumal, see ei ole muud, kui mage sõprus,
Valeõppus,
Ma küll püüan sinu olemust mu kolust välja nühkida,
A iga oletus on hüplik ja
Siis upun omaenda sõnapisarais ning vajun trepikoja diivanisse,
Püüdes nägu nagu jaanalind veel korra peita liiva sisse,
See kõik on ühepoolne, miks sa tulid?
Miks sa pidid tulema? Miks ma üldse luuletan?
Miks sa saabud oma segaduses tõsiilmelise näoga, vastu seina toetunult,
Kõik päevad nagu närvirakutulekahjuloetelus,
Loeb ehk su
Olemus mul lihtsalt liialt palju, liialt palju liiati,
Mõttes vabandan, kui jälle keeletuna haaran pliiatsi.

Katatoonianoodil voldin kohukeseglasuuriseid uudiseid,
Kleebin raskeil silmil päevikusse ridu, muutun uniseks,
Kui lörtsihämaruses klassis inhaleerin Viidingut,
Nii kaua, kuni sulle mõeldes raamat kuivab riimituks,
Hoolimata võimalustest uurin elu stiilitult,
Kiiritus,
Sõltlasskisofreenikud ja nende vastu pöörand sulid,
Ametiblamaaži harrastavad helgepead ja lumi,
Kui tean, et tühjast lootmisest mu vihjeid eal sa’i kuule,
Äkki dešifreeridki, kuid hoolimata jääb su laual seisma tuuner,
Ehk mu keskpärasära läheb kaduma ses luules,
Isetahtlik iseloom, a kohmakas ja kõhetunud suue,
Tead ma ise ka ei tea,
Ehk minutid ja tunnid näevad asja
Oma tõelisest palest,
Oma tõelised valed
Püüan hetkeajenditel tuimalt ära katta,
Arusaamine ehk saabub külmalt ja valutult,
Komistades pealetükkiv, äkki pole ma palutud,
See on viimane arutlus,
Minu esmane arutus,
Palun mitte automaatselt, kui kord näed, siis vasta.
Ja siis algab jälle suvi.


Paberpahn

Instrumentaaltaust ja produtseering: Kuera
Sõnaline osalus: Emmi Kõiv, EIXD

Lüürika:


EIXD:

Ikkagi siis tirin silmapiirid stiilisihil valla,
Joviaalselt voldin nurgad, liimi peale kallan,
Suveniirid kleebin seinale ja nooruseelisega ette saan,
Jätke naljad, heeliumvool mis lonkab, nagu sõjaveteran,
Kiired stroofid on su hella iseloomu varjuks tühi petekas,
Kui üürikese eluaja märgiks kannad kella ehtena,
Ei tahaks sõuda õppejõuna, kuid sa palun ära maha tee,
Vaid haavakohti puutumata asi armiks paraneb,
Vara veel,
Räpp on lapsekingades ning põhiliselt domineerib lõbu,
Kui sa rütmilaines ulpides saad kanda mured õlult,
Pillu kasvõi robinsonaade, tühja sest, või pane sego,
16 rida liiga vähe, raiskamaks neid silpe sinu egol,
Pole miskit, kuni takti toksida veel saavad sõrmed,
Alzheimerit ei ole, nakatusin räpiparkinsoni tõppe,
Oma värvi kaotand närvilõpmed kannan särinal palati,
Armastad ju “Cocococococo,” kana valmib Ceasari salatiks.
Alati.

Ref:
Eks siis keksin jälle omas tekstieklektikas,
Miski pole ju ajatu, hetki mõttetult eksitan,
Lepitan asjatult, lekib eas hiljaks jäänd oskuseid,
Kuid kui raamatu avan, on sääl taas 
Pealkirjata Dokument.


Emmi Kõiv:

Sunni peale on alati raske kirjutada
Aga vahel lihtsalt peab
Paberit raiskama.

Ref:
Kirjandus on esi-hoe
Kõik teised bitchid on the side
Kirjutan ja tõmban maha
Kuhugi ei jõua-
	Armastusega sama lugu.

Iga mees on uus luuletus
Mõra südames riim.
Mõnest kaks mõnest viis
Kriban päiksetõusuni

(Ja siis matemaatikas mõtlen aknast alla hüppamisele, aga seal all on raudselt mõni hot kutt, ei tahaks soolikaid enne esimest deiti kohe näidata. Ma pole selline tüdruk, enne ikka osta roose ja vii kinno mind. Siis teisel korral kohtume mu haual või nii.)

Pole hullu, pean vastu
Peksa palju tahad mind.
Olen suur tüdruk juba,
Mis see üks ei ikka ära mulle teeb.
Murrab südame,
Aga play-doh’st tehtud ta,
Mätsin roosa palli kokku taas
Ja lasen järgmisel tampida.
(Õnneks pole keegi veel seda kuradi viieaastaste plastiliinijäätise masinat hankinud, aga küll see ka tuleb, ma saan ikka hakkama.)

Ref:
Kirjanduse esi-hoe olen mina
Teised bitchid on the side
Kunagi veel teenin raha sellega
Oodake te ainult-
	kõik te karvalõugsed libud, kes mind inspireerinud.

Pealkirjata Dokument (kaasas Emmi Kõiv)

Sõnad ja produtseering: Kolmnurk ja EIXD

Lüürika: 


EIXD:
Kirjamasina taga,
Ma musta räägin valgeks kui
Valge tausta värvin mustaks,
Areng ikka ei maga,
Peaasi et see mõte hargneks kui
Iga klahv on väljavalitu ja püsib ustav.

Räägin rohkem kui ma lausun
Ning vaid mõttes leian ausust kui
Kõrvaklapi-nabanööri kaudu
Sulle toimetan need üllatusmunad,
Mis on liiga kaua haudund kui
Lihavõttejänesena lumest välja sulan.

Superarvuti,
Igapäevaelus mitut võõrkeelt treenin,
Kuid kui oled kärsitu, siis jooksen kokku,
Hetkel mälu täis ja ainult ühte demonstreerin,
Oma emakeeles on ju tegelt kõigil kõige vähem oskust.

Ref:
Kapsapead ja kaalid,
Intellektuaalid,
Porgandid ja peedid,
Pooleldi proleedid,
Nõgesed ja naadid,
Aristokraadid.

Kolmnurk:
Mu keelevaist on kaks kuni viis pluss,
Kuid mu maitsemeeled rikutud,
Keele pealt pritsib soolasust,
Mhmh, just- peatamatu ilavoolavus,
A kui me ei räägiks, poleks ka sõnadel tähtsust,
Ega tähendust,
Kuid vahel hoian kokku kui eestlaslik lähedus,
Põgeneda võid, a kas peidetud ka saad?
Küsin lihtsas keeles, et oleks puust ja punaseks arusaam,
Sõnal on jõud, sõnal on vägi,
Eestlane olen ja eestlaseks jään kuid vahel on häbi,
Kui oled juba terve maailma läbind
Ja viimne koht, kuhu tagasi tulla, on kust oled pärit,
Ka unustuse jõel on kallas kahel pool,
Ka unustuse jõel aeg kord silla loob,
Kuigi üksi, seisan ma, rannal, seltsiks vool,
Sest iga sõna londoni silla alla toob.

Laused (kaasas Kolmnurk)

Sõnad ja taust: EIXD
Taustvokaalid: Mattias Tirmaste ja Johan kristjan Aimla

Lüürika:

Mul on missioon.
Vähemalt nende meelest,
Ennast väljutada, vastutasuks saada väljendatud,
Ära hirmuta, ma tean, et igal elul järgneb matus,
Kõik on mugavustsoonis, kuni järsku sõidab katus,
30 kilti tunnis, nagu lapsepõlve rallimängus,
Kui sa tagurdades oled kinni glitch’ivalli jäänud,
Aegamisi, a märgatavalt nagu akna taga kliimasula,
Kui sul suudlus läbi klaasi, milles Tommyboy võib viirastuda,
Nina vastu kangast, eraldudes emigreerub teise dimensiooni,
Ning sa ehmatudes märkad lõpuks ainult jäätund prillijooni.

Sul on visioon, nii.
Vähemalt minu meelest,
Mitte nagu küpsismorsilastediskod,
Aga siiski läbi köögilaua oled mindki maasse kiskund,
Emmi sõnadega: “saame juua ainult pealekat,
sest identiteedi näol on igaüks meist alakas,”
Vara ma
Astun läbi männimetsa otse reale ja
Kuni õhtusöögini pateetilises rõõmus seal elan,
Seiklen läbi undercut’imetsa munapeaväljale,
Dehüdreerund, iga nutifonitäht veab ainult infonäljaseks,
Pudelid ei püüa vett, kuid siiski vihm mind märjaks teeb, kui
Rätsepistmes suikudes ma ümberringset määratlen,
Ära veel
Mine, sest kõik fraasid on algfaasis ja
Vaid siinses sõpruskonnas maalin traadist kulonmaasikad,
Kõik abstraktsed nurgad tekstivaasil laasin lehmast vasikaks
Ja aasin kunstikaanisaalid audientsiks paanikas,
Traagika,
Kõik kamraadid jälle põrandlaavas pilbasteks,
Akordijooned peegelaknalt venind veidralt vigaseks,
Tühjas ruumis seistes ikka rekvisiite igatsed
Ja tihasena linnamajja eksvisiite sigatsed.

Luule püsib nihilismis sügavalt kodutu,
Otsin kullasoont ning mitte mõnda ümarat lohutust,
Tuleb ootamatult nagu südatalvine nohutus,
Maha lumena, mis pole mõni õline kohustus.

Kui ütlen, et ma räpin, räägid nagu koeraga,
Aga luuletaja rollis püüad 10 sendi võrra toetada,
No kuulge tõesti,
Lootsin mitte stereoteks moonutada teie stereotüüpe,
A vot, kas nägid, käsi vääratas,
Jõuan seiklusrikkalt sihile, kui tüüp, kes
Trump’i presidendiks hääletas,
Kuid mis saab edasi?
On ehaaeg ning lugu jõuab taaskord tihnikusse,
Siiski uhke,
Tühine üritus läind on nädalana, mil ma tihti suhtlen,
Telepaatiavõimeil amputeerides neid lehti salmivihikutest.



Pudistaja EP

Külmkapp (taustvokaalidel Mattias Tirmaste ja Johan Aimla)

Sõnad: EIXD, Erik Joonas Juhandi
Taustvokaalid: Liisa Aan
Taust: EIXD

Lüürika:

EIXD:

Täna hommikul
Nägin ma Rimi taga üht pisut ülekaalulist härrasmeest,
Kes suitsetas parajasti 3-kraadise kevadilmaga lühikeste varrukate väel sigaretti,
Tema T-särgile oli aga kenades kuldsetes tähtedes trükitud
“Save your life.”

Säästaks küll oma elu, kuid mille nimel?
Kõik kulgeb kiirelt, juba ongi uus hommik
Ning 
Jälle saab minna mõnele üritusele,
Kus õlitatud juuste ning peenikese disainerisalliga tont
Seisab sulle täpselt nii perfektselt ette,
Et sul on võimalik lavast vaid mõnda juhtmepundart kiigata,
Sedagi kikivarvul kareldes.

Mina aga lähen koju,
Avastan, et arvuti on taas tühjaks saamas
Ning naudin järgnevad tunnid kvaliteetaega
Ühes produtseerimisprogrammi ja rõveda staatilise
Surinaga, mida läpakas laadides kõlarisse saadab.

Kui talve viimse noodi utiliseerin GPS-iks,
Olen taoline, kes Eestit otsideski ära eksib,
Üksi üks ja üks ja sama idee,
Isegi ideedesurma vastane lament on klišee,
Põiklen sest
Võitmisest on asi kaugel, vähem viigis,
Kui getoräppari püksid,
Mõni riimipoodnik madallaubast eal ei välju ühes tükis,
Pigem toenglaman nagu peeglitagused kükid,
Alice jääbki kadunuks kui täiendsõnad kordustrükis,
Kergelt lokkis juuksed lumisel palel,
Kell on poolteist pärastlõunat, jälle on nii uniselt hale,
Nurisen vahel,
Vaatan üles kunstnikel, kes pole mulle silmagi jäänud,
Ajalaamadesse kerkind lõhes kiilaspea jäätub,
Tahaks öelda lihtsalt, minimaalselt, aga riimid keevad üle,
Nagu kohvitass, mis kvaliteediks filigraanselt neelab süle,
Roogin paberile reha külge kittind mõttelõnga niite,
Ning viimse hetkenigi toitun alaväärsuskomplekseist,
Kui netigrupi liikmed.


Erik Joonas Juhandi:

Kõnnin mööda tänavaid, nagu suunduksin kuhugi,
tõsine nägu ees, nagu mõtleksin midagi.
Saladuskatte all võin öelda, et ei suundu kuhugi --
lihtsalt naudin enda seltsi.

Olen nagu rüütel läikivas rüüs,
ratsutamas saatuse rajal,
tõttamas oma sätendava kleidiga printsessi poole.

Kuid ei ole mingit printsessi ega ka rüüd,
vaid lihtsalt rada, mida järgimas nüüd.
Nüüd ja praegu, ei mingit homset.

Naudin tänast, naudin taevast, naudin lõputut rõõmu.
Mitte inimesi, kel otsa ette kirjutatud:
Töö, töö, ei midagi muud, ei miski muutu.
Tööd ma söön, tööd ma näen, tööst ma räägin,
töö on vaev, töö on laev -- laev, mis ükskord surma sadamasse
viib.

Kuid ei lase end heidutada, sest viibin siin,
siin ma viibin -- viibin rajal, mis kuhugi ei vii.

Ainult mina ja mu mõtted,
mõtted ja mina -- ei midagi muud,
Muud ei tahagi,
Muud ei olegi.


Säästaks Elu (kaasas Erik Joonas Juhandi, Taustvokaalidel Liisa Aan)

Sõnad: EIXD, WST ja Kolmnurk
Taust: Kolmnurk

Lüürika:

EIXD:

Ära usu mind,
Ma iseendagagi sisemiselt vaidlen,
Kui valemite prügitünni valanguks jään haigeks,
Tahaks olla laps, a mitte keskeaks valmistuv laip, mees,
Eemal tühja lõbu tootvaist tehaseist ja pinnakatest,
Püsin vähem veel, kui soolatud ja vispeldatud alalinnapinnakate,
Liin on katkend,
Konkurents on klassikagi kiskund kolmandasse kõnetraati,
Meil ei ole art deco’d, a see-eest fabritseerub laminaati,
Võiks ju hüüda rütmirannal, jalas kollased crocsid,
Et “kui ei mõista mu teksti, mine sukeldu EKSSi, raisk!”
Mine EHHFi, värvi kollaseks boksid,
Võime võita küll teisi, kuid šampanjadepoo on ekslik paik,
Keksin vaid
Siis, kui sõpradele valmistatud plaadihunnik müüb end läbi,
Siis, kui laval vääratades tunnen oma kasvatuse pärast häbi,
Metafoor, mis haihtub bassis nagu südasuvine väli
Päikseaupaistes,
A kui taustad on vaiksed, küsid küll, et mis paik see
On, et öölokaal ei ole Jüri Üdi Klubi,
Topin kondid varna, lämbun plastikõhku nagu tuvi,
Nakkushaigus, jätkub magadeski irdriimne kumin,
Miks sa ignoreerid mind? “Meil pole ühised huvid!”
A miks sa tituleerid siis meid riimišimpansiteks?
Võid küll luuletada, aga acapellas iial mitte,
Niivõrd Simpel kõnekaart, et salmikski on refrään,
Ruhri asemel te võtke räpist eemale käed!

WST:

Näen MC-sid, kelle lüürika on pask, 
Kuid ise kuulus,
Ka enda ringist väljas endiselt on asju,
Mis ei muutu,
Riimitehnikast ja mõistusest neil jääb
Küll palju puudu,
Kuid ei põe, kuigi välja lastud on
Üksainus lugu.

Kolmnurk:

mul sünnist saadik suuremat sorti kunstihuvi
värvid mu kokku kruvind + maa, vesi, öhk ja tuli
sämplid mu armastuse alustugi
riimid kudrutavad biidil kui turteltuvid
mu süda lööb boombapi kui älice lahti imeb
ma olen valgustatud inimene, aga arusaamiseks pime
hoia kinni juurtest, sest liikuda on libe
justkui iga räppar pean end kunstiteose vääriliseks
huh, täna ööl sain valmis lõpuks kirjatöö,
huh, emoji, mille ajurööv mu närvil söön’d,
huh, pea põõnab kui iga täistund kellal löön’d,
huh, see on juhtnöör, siin on süütenöör

WST:

Näen MC-sid, kelle lüürika on pask, 
Kuid ise kuulus,
Ka enda ringist väljas endiselt on asju,
Mis ei muutu,
Riimitehnikast ja mõistusest neil jääb
Küll palju puudu,
Kuid ei põe, kuigi välja lastud on
Üksainus lugu.

Kirjandusministeerium (kaasas WST Ja Kolmnurk)

Sõnad: EIXD
Taust: Kuera

Lüürika:

Ikka väljaütlevas omakasuvormis,
Sooviks pigem head teed, 
Sest ammugi end ammendand on kohv, mis
Tuleb üle krohvi, kofeiinikuist koiotid,
Eestlaslikult rahaasjadest ei hakka saama sotti,
Ega kümnekatki,
Sõidan mööda näoraamiseinu, nagu “like ja 10 fakti,”
Vaikiv üleask vist
Tihti ainult rikastab, haltuuralõpetus on isegi nii viisakas,
Et anda teise kätte, kuna tal on parem tikand ja
Sul endal tänavkivipanek läheb ikka lippama
Üleaurutatud kontekstis,
Üks viib teiseni, nagu Soome SPAkülalised, pisut pekkis,
Kui kavaleheta ei mõistagi uut kunsti,
Ei ole asi sinus, vaid see nagu kiirtoidukuklid
Püsind 10 aastat sama mõistmatut rada,
Külmkastis varjul, ikka mõistmatult vaba,
Loomingus ehk ongi vaja pisut enam kammitsetust,
Kuna õukond jättis moonalisa Mona Lisal argiellu,
Mis see pintsliga kodutu siis enam kritseldab,
Kui stiilinäiteta meist igaüks vaid kikerdab
Ning otsib avaust, kust välja pugeda ja kanda maha musta ruudu,
Kõik on tore, kuid kui gümna läbi, kus sa suubud?

Ref 3x:
Meil on tarvis põimridu,
Eks ta ole,
Mitte 16, vaid 60, kui WSTil, või mitu,
Eks ta ole,
Igaüks ka tavaelus luustikku testiks,
Eks ta ole,
Aga mida teha, kui võid teha kõike,
Mis ta on?

Käideldes konveierlindil ühtesama plastikut,
Stress, mis hävitab, a väärastunud väärikuses kannab edasi,
Ära haara haiguslehte, tean, et tunned vastikust,
Kuid loomingus ei ole parasiitki kasutu elanik,
Kõik ju püüavad kastist välja ronida,
Kasvõi välja kolida ja sõuda vastuvoolu,
Püüd, mis alanoodilt ikka karjas kaasa visklemine,
Ühtemoodi üle varju kargamiseks koondub,
Tekib pisteliselt, “tee mis iganes ning see on kunst,”
Äkki ristleks ise? “Tee mis iganes ja see ON kunst,”
Kuni kisklemiseks tiirleb, kuna kõigil on ju kiire,
“Tee mis teed ja see on ikka pesuehtne kunst!”
Võiksin väita, et originaalsust pole olemas,
Kõik süžeed on alapealiskirjadena kasutatud,
Kuid kindla peale, orgaanilisus eal ei kääri koledaks
Ja pole vahet, kes su levelile minibossiks vastu astub.

Ref 2x:
Meil on tarvis põimridu,
Eks ta ole,
Mitte 16, vaid 60, kui WSTil, või mitu,
Eks ta ole,
Igaüks ka tavaelus luustikku testiks,
Eks ta ole,
Aga mida teha, kui võid teha kõike,
Mis ta on?

Tore (instrumentaalil Kuera)

Sõnad: EIXD
Taust: hlgwr/?
Taustvokaalid: Emmi Kõiv
Lindistus: Ann-Lisett Rebane
Kaanekujundus: Katariina Kivi/ Laura Laas

Lüürika:

3x
Paber, kivi, käärid,

Käärid.

Käärid käised üles, läidad lõkke ja siis keerad unele,
See tuba püsib sääski täis, mis sest, et aknad suleme,
Kuulen veel,
Kuis viisteist mintsa hiljem lahkud, kuna väljas lahedam
Ning ühe puhketunni õndsalt päikse vastu vahetan,
Sa oled nagu
Suvetuul, misjärel paljajalu joostes kaotan hääle,
Vahid vaiksel pilgul varbaid rahnul, selle kannul pöörad kiikri läände,
Kriidist kriitik, paadund palindroom ja minetades mõttetust sind näen je,
Kuid siis vahin vaikselt varbaid, pilgu, pilgu pööran läände,
Kiirul käärin sääred,
Topin mängukaarte näkku, mis te tahate?
Vaba jee see tuba,
Aga kuna ise vabanen
Kunagi
Lamades
Päiksepaistel, vaevalt et saan piste, aga pigem hoian eemal siit,
Jõin Taigo kokapudelist, nüüd mul on paleonto-hepatiit,
Eraldi
Teen välgupilti, ega tal ei ole silmamustad suured,
Kella kolmeni, siis pole ükski õpetaja enam luurel,
Jäämegi lolliks,
Hetkel, kui läeb kõik kottpimedaks
Ning silmapiir saab punahelgil taevatõusuvinekaks,
Kimedalt
Ära kurat küsi,
Ma ei ole vegan, lihtsalt vihkan vorstilõhna, kui ma eile õhtul näkku toppida sain neli kilo lihhi,
Toksin kivimuulukaid, a valminud ei ole tikrid,
See tekst sai korda 4:04 öösel,
Vahest raiskan lihtsalt aega?
Vahest raiskan lihtsalt aega?

2x
Sai käidud samas paigas,
Ent pildid paistavad kui kahest maailmast,
Vahest raiskan
Lihtsalt aega?

Mu tõeline olelus on egoistlikpirtsakas,
Nagu fakt, et võimatu on luua jäätist virtsata,
Viisakas?
Tehke nalja pigem, trummilaksin peod ja kintsud veriseks,
Kui putukpinin, mis mu kõrvas viie paiku heliseb,
Kerige,
Sest ise veedan ammu ööbarjäärid korisedes paagimahutis
Ning lohutades lõkerdan kui kinnikiilund saalijahutid,
Pahuksis
Ammugi, ent pigem vihast rühman tulikive,
Röögin roppuseid ja raiskan pilke,
Vahin ammuli, kui paigal sipled,
Jahin mammuteid, kui vaja hilpe,
Minge!
Jään siia grillvorstiestrisse kesk turrisjuukseid tukkuma
Ning sõnalausumata ammu surnud nutte uputan.

Milleks kõike seda?
Pärlmutterroosat loojangut ja läikivpunast kilekat,
Sest naerulsui su alanoodilt musta auku minetan,
Minema,

Mu ainsad sõbrad alles tundmatud ning juba MUPO saatel löövad pargis õllepurke ümber,
Ainsad lähedased naervad nuttes, sedagi ei kinnita ning sina
Upu teki sisse, uinu, mine putsi, vabandust,
Ma mõtlen tõsiselt vaid mõtlemata,
Sellepärast ongi keeleeksam tundmatu
Ning analüüsi tühjal pilgul, minu tekstigi,
Sest idee sul niikuinii ei jõua kohale.

5x
Sai käidud samas paigas,
Ent pildid paistavad kui kahest maailmast,
Vahest raiskan
Lihtsalt aega?

Häälepaelad mootori taha,
Ma ei maga, sest mu nime anagramm
On “Eesti keele seletav sõnaraamat”.

Kõige ebameeldivam lõhn on kiirnuudleil,
Ebaseeditav õhk on, riim huultel,
Mul läeb söögiisu ära,
Uues vihmalöögivihus särad,
Kui naljakalt sealt kollamantlilt maandub mõni ninale
Ning pilveis pilgul neli minuthetke peatuses sa kiratsed,
Mina jep,
Näen sinu läbi, kuivõrd nõme võin ma olla igati,
Kui rõõmupurske järel tujumuutus haarab vikati,
Peaks kirjutama sulle, aga mitte täna,
Täna ignoreerin sõnumeid,
Ka unest puudu jättes püsid õndsalt võluv,
Ei,
Ma parem kiiruskorras lahkun.

Ehavalgus taandub.
3...2...1… maandun.
Nüüd on siin ainult mu hääl
Ja seegi mandub,
Nüüd on siin ainult mu hääl,
Veepind kaldu,
Nüüd on siin ainult mu hääl,
Vihmaklomp kurgus taarub esmaspäev koju.

Ületujutus

Ületujutus (instrumentaalil hlgwr/?, taustvokaalidel Emmi Kõiv)

Sõnad: EiK ja Erik Joonas Juhandi
Taust, lindistus, mix ja master: Kuera
Nobeli kirjanduspreemia: Erik Toomet-Björck


Lüürika:


Ma istun porgandis,
Kesk naeratavaid kurttummi vanainimesi,
Kell on 7:26, vaevalt hilinengi.

Ruuged sinisiluetid puudel
Hõbetäppidega palistan,
Kõik mis alles, luule, hetked,
Nendest õhkan parimad,
Valivalt
Ei selekteeri, tintenpenist imendub,
Kui õhupallivabrikutes gaasileke,
Ei veel-veel teeni imestust,
Kui kiretrepist kukun tähistaevastesse kraaditekkes,
Plaanid hetkes,
Kus lumeahvikarjadena kükitame kivimurrus,
Justkui oleks lained meie nimel liiva rivistunud,
Niigi tundub,
Et on rahvateatreist villand,
Pigem sooviks hingelõkkeid,
Kuna igaüks end ikka
Minimaalselt suureks mõtleb.

Ref 1 3x:
See on mu melanhoolne muusika,
Su melanhoolne muusika,
Me melanhoolne muusika,
Kui melodroomil tuuritan.

Tahaks kordki elus saavutada mõnusat harmooniat,
Nagu “Õnn”, kuid teisel korral mõnusamat veelgi,
Pistes ahjuplaadi alla kõik nood mõrudad paroodiad,
Magus lõhn, kui jälle luues olmeloomet kõdustame reeglid,
Seegi hea,
Peegel, tead,
Ma olen puhtavereline omasooviihar,
Ma pelgan tantsida ning kõrgust-sügavust ja läita tikke,
Iseendal puid alla loopides ma musta oratooriumiga
Heiskan ise enda kindlusele välisvallutaja lippe,
Siis ehk
Mõistad sinagi,
Et oled teretulnud, iga kell, koos paki kummikarudega,
Pole oluline, kuidas päev või öö või seisud ajatrummivarudega,
Lähme loome ridasid!

Ref 1 3x:
See on mu melanhoolne muusika,
Su melanhoolne muusika,
Me melanhoolne muusika,
Kui melodroomil tuuritan.

Ütlen otse, ütlen ausalt, ütlen ühe korra välja,
Ise tead, kui kuulad, kui ei mõista, võta sõnad ette,
Siiski aga kasutan ma tekste vist ehk hullemalt,
Petserist siis Karjalasse, Uude Maailma Tulemaalt,
Ma jälle toonitan, kui autotehases, et luuletan,
Ei sea siin täitumatuid lubadusi ritta, nagu ülikutest tulvil sulesaal,
Öökapil mängimatuks kuulatud kassetid,
Maha maetud vaidluste kurttummad häälfalsetid,
Puldi tagant luuakse tol õhtul veel 2 set’i,
A see kõik on tuhk, sest tundus 13 korda lõbusam maketil.

Ref 1 3x:
See on mu melanhoolne muusika,
Su melanhoolne muusika,
Me melanhoolne muusika,
Kui melodroomil tuuritan.

Ma istun porgandis,
Kesk naeratavaid kurttummi vanainimesi,
Kell on 7:26, vaevalt hilinengi.



Ref 2:
Pole lemmikut,
vaid on lemmikud,
ei püstita raudset piiri,
ei ole kindlat elustiili.
Öeldi, et ei ole lolle küsimusi,
vaidlen vastu,
vaidleks vastu,
vaidlen vastu.

Miks küsite:
Kas mulle on määratud suur saatus?
Või kestab minu elutragöödia
vaid üks vaatus?


Miks mitte keskenduda hetkele, 
ärge raisake aega mõtteta küsimustele.

Küsite:
Elu mõte?
Mis on see elu mõte?
Võtke teadmiseks,
et sinu enda seatud elu mõte
ongi see ihaldatud elu mõte.

Jalutades
mööda kulund kortermaju,
enda küsimused rumalana tunduvad.
Vastused,
milleni jõutud, nii tühised näivad,
siis mõtlen,
mõtlen

Mõtlemine on ainus, mis
mulle antud on,
kuid teiste sõnul
ma sedagi ei oska.

Ref 2:
Pole lemmikut,
vaid on lemmikud,
ei püstita raudset piiri,
ei ole kindlat elustiili.
Öeldi, et ei ole lolle küsimusi,
vaidlen vastu,
vaidleks vastu,
vaidlen vastu.

Rahune,
lase elu vooludel üle võtta.
Kus sul kiiret?
Ära valmistu millekski,
kuid ole valmis kõigeks,

keda sa võidad?
Kelle nimel pingutad?
Igas ivas on tõtt,
Kuid ükski tõde pole absoluut.
Räägin, kirjutan ja mõtlen,
Mille nimel?
Sest ka sina mind ei kuula.
Ütled, et kuuled,
aga tegelikkuses ei kuula.

Räägin siis omaette,
nagu olen harjunud,
ning ootan ja ootan.
Ootan,
kuni sõnad unustusse vajuvad,
ning oma tähenduse
täielikult kaotavad.

Ref 2:
Pole lemmikut,
vaid on lemmikud,
ei püstita raudset piiri,
ei ole kindlat elustiili.
Öeldi, et ei ole lolle küsimusi,
vaidlen vastu,
vaidleks vastu,
vaidlen vastu,
vaidleks vastu.

Falsett / Vestlus iseendaga (kaasas Erikud, instrumentaalil Kuera)

Sõnad: EiK ja Chalice
Taust, lindistus, mix ja master: Chalice

Lüürika:

Kõik tuleb välja,
Nagu viimsel bussil esmaselt absinti kaanind koolinoorel,
Tuleb välja,
Kui löömaks kiskund vaidlusel kaob siht ja pooli rohkem,
Kõik tuleb välja,
Kui odavkodumaises detektiivisarjas tapjadrooniohver,
Ma lendan välja,
Aga lõõbitakse ikka, saatkonna ees, et “free the Kohver!”
Nii on lood meil,
Ma aplodeerin enda kontserdeil, nii õnnelik, et pääsen minema,
Sest tekst on mõistmatu ja segi, hääletoonid kiledad,
Rohtu röögit’ riimid laual tahte vastu pimendan
Ning tõden, taaskord paistab, parandusel meelte sidejaam,
Nii ehk naa,
Istun endalaotud püramiidiriimiskeemi tipukorrusel,
Voolin aju sidrunpressis biidi peale vilkuvolluseks,
Niivõrd eksind,
Miljon närvikudet leekides, kuid ikka kukub 50 senti,
Vihun teksti,
Nagu hiinakas, kes massivabrikus su särgi sisse õmbleb sildi “Help me!”


Ref 2x:
Päike ja kuu,
Head sõnad suult,
Kõik tuleb ju, kõik tuleb välja,
Kõik tuleb välja!

Vali üks neist!
Pole selge kanal nagu 7, vaid eklektika-11,
Siin on žanre seinast seina, ikka ronin välja pükstest,
Või siis katusest, ent siiski kastil kaaned peal,
Ma ei tunne iseennast, ent ma ikka oma vaadet tean,
Ei uinu miksri taga, nagu riigiisa-biitomaan,
Vaid sõnu seades tõstab pead mus kärsitu ja ogar bipolaar,
Hoolimata kroonin end, kui jällekordki riit on maas,
See keeruteibihunnik süttib vaid sest kõduneb,
Eksotermiline aheljuhtum, püsib siiski lõbus meel,
Esoteerika on lakke tõusnud, juba näen ma pendlitädisid,
Kes silmad pahupidi minu tekstis endeid nägid ning
Ka siis, kui ise mõnel lausel tähtsust ma ei omista,
Saan vastu viisaka ja segaduses õnnepomina.

Ref 2x:
Päike ja kuu,
Head sõnad suult,
Kõik tuleb ju, kõik tuleb välja,
Kõik tuleb välja!

uinak

Tühjad väljad (kaasas Chalice)

Sõnad: EiK ja Sammalhabe
Taust, lindistus ja mix: Kuera

Lüürika:

Ref 2x:
Mul pole sees mälukaarti,
Ühendus katkes hard drive’is,
8bit-protsessor,
Leidlik professor.


Purjus kandid lausuvad mul hiigelmajapidudel, et flow on sitavõitu,
Naeratan ning tõden, et neil lihtsalt õigus,
Võtan kaasa 18 +1te ja siis hakkab pihta sõit, kust
Pääsejaid ei ole ning sääl taga aetaksegi ikka õiglust.

Kõik ju
Rebivad mu ajust rakke, kui pintsettidega piksleid,
Miks te otsite mu erroreid täis kõvakettalt kihte,
Mis näitaks oma olemuselt tõesti muud, kui lihtmeelt?

Lihtne ja patoloogiline,
Aga viirustõrje keeldub kategooriliselt aitamast,
Hetkel, kui kõik juba kronoloogiliselt paika saand,
Tuleb ta ning võtab vaevaks tumepunktid laita, “Saast!”

Aitab, ma
Olen niigi puna-rohejuhtme vahel puntras ning
Rühin kangelt, nagu kannaks laipa, allpool tundrapind,
Kuuled küll, ent vaevalt halvas levituules kuulad mind,
Sest see Keenia printsi e-mail on mu jaoks vaid õigeim
Suunaviit.


Ref 2x:
Mul pole sees mälukaarti,
Ühendus katkes hard drive’is,
8bit-protsessor,
Leidlik professor.


Mu fiit on superharitud,
Mu skill Rahumäe kalmistult,
Ütle, kes on su sõbrad
Ja ma ütlen, mis on su karistus,
Aga

Mul on pohhui, ma pole räppar,
Ma pole MC, ära hüppa,
Ega võrdle, ma olen kunstnik,
Kes kasutab teisi värve.

Pole kerge teha upgrade,
Kui pole piisavalt bit’e,
Aga leidub piisavalt selle,
Kelle arvamus liigagi tihke.

Kutsu tagasi snaiperid,
Avalikud on mu serverid,
Ei ole ääri ega veeri,
Niiet ära saada mulle malware’i.

2x:
Ma teen seda enda jaoks,
Mitte, et kõik teised kaoks,
Mitte, et sa raha letti laoks
Ja mitte kellegi teise jaoks.

Ref 3x:
Mul pole sees mälukaarti,
Ühendus katkes hard drive’is,
8bit-protsessor,
Leidlik professor.

8bit (kaasas Sammalhabe)

Sõnad: EiK
Taust ja mix: Luurel Varas
Kaanekujundus: Kadri-Ann Kivisild

Lüürika:

Maailmas on palju ilusaid tüdrukuid,
Palju kauneid neide,
Ei, need räpparid on kõigist juba lood vist teind, veel
Keedan kööginurgas vett, taevas haarab udutoonid,
Praegu valmistan pelmeene, kaugel rusuv hommik,
Kui vaja, keerutame seireidki enda tarvis tagasi,
Ma olen aastaid sirgeldand poeeme, jätnud kirju koolis,
Radasid, ja heidiklik on väita, et ta muidu hoolib.

Lihtsalt eksisteeri,
Inimest, kes on, on lihtsaim armastada,
Õrnalt eksisteeri,
Keegi pole süüdi, kui sest noorest sulist varas kasvab,
Kolme-päeva-oodid, löövad tundeist odad rindu,
Või äärmuslikud kuivikud, kes usuvad, et igas pilgus tühi odavhindlus,
Trobikonnad ajalukku lukustunud virtuoose, igaüks kes kobab silmust,
Hingestatud näitlejaid, neil sorav hingus
Hüüab kohapealt sonette, endal orad pihus,
See tüüp, kes kõndis 100 miili, selleks, et tal öeldaks kindel “Ei”,
Need, kes kõigil purustatud pingeil pesad hinge teind.

Lihtsalt eksisteeri,
Inimest, kes on, on lihtsaim armastada,
Õrnalt eksisteeri,
Keegi pole süüdi, kui sest noorest sulist varas kasvab,
Kuid mida mina tean?
Reaalselt, peegeldan vaid seda, mis on iseendast mõistetav
Ning sina, mõtlev inimene, vali omal käel, mis meeltefilter õigeks peab,
Õige, tead,
Ma armastan teid jõllitada vastu, teisest bussiotsast, lavalt, kaubakeskuses,
Ma armastan, kui pärast julgeid vestlusi ka tunnen end, kui tehtud mees,
Ma armastan, kui paarikesed pidudel on pikutamas, eemal ebatähtsusest,
Ma armastan, lähtudes neist hetkedest, kus päid on pandud õlale,
Kus päike paistab hommikul ja allakäigud pole võtnud sõna veel,
Kus istud lumesajus, vahtides ta armsaid juukseid,
Istud vihma käes, vahtides ta kalleid sõrmi,
Tema nina, mille kohal naerdes kurrud,
Vahtides ta huuli ning ta kõrvu,
Tema silmist tuld, sirmi taga oodates,
Nähes ilmsi nagu filmis und
Ja mitte iial pole hilistund, et kooled veel,
Ma muutnud oleskelu endal liialt keerukaks,
Kui räägin ümaralt ja keerutan,
Naerdes välja end, sest oleme vaid inimesed
Ning me viriseme üle murede, mis kaduvväikselt kasutud ja pisikesed,
Vihiseb vaid tuul veel põlluvagudes ning miski murdub,
Nagu sõber, kes magas kolm tundi, voodiks leherisu Intsikurmul.

3x:
Lihtsalt eksisteeri,
Inimest, kes on, on lihtsaim armastada,
Õrnalt eksisteeri,
Keegi pole süüdi, kui sest noorest sulist varas kasvab.

See oli moment, kus ma oma vanaema maja verandal
Olin sõpradega suitsetanud elu esimese sigareti,
Seisin jõuluporter käes keset kööki,
Vaatasin kuis sõbrannad kallistavad üksteist
Ja üks neist nutab, pea kohal, teisel korrusel
Terve maja rappub, kui koolivend- ja õde seksivad,
Reaalselt, see maailm on veider, kus ma elan,
Eksitav.

Palju ilusam (instrumentaalil Luurel Varas)

Sõnad: EiK ja Tigran
Taust: Kolmnurk
Mix: EiK
Lindistus: EiK / Royal Records
Master: Kuera

Lüürika:

Tissid ja raha, HUH!
Jälle kroon!
Feeling on sada, HUH!
Jälle kroon!
Biidid on jamad… (oota fakk, ära seda ütle mees, see ei ole…)
HUH!
Jälle kroon!
Tšikid on sabas, HUH!
Jälle kroon!
Papp veab maailma nagu papa Gobseck,
Viskan sente üle õla nagu järgiks Lottet, judo!
Nagu Wu Tang, a ma pole räppar,
Pole samurai, ära hüppa,
Müüsin sõbrale plaati, HUH!
Jälle kroon!
Tühjast õhust tühjad fraasid, HUH!
Jälle kroon!
Rõve mullet, käisin pügalas ning, HUH!
Jälle kroon!
Ema tegi ülekande, HUH!
Jälle kroon!
Ja lähen rütmist välja nagu, HUH!
Jälle kroon!

Paranoiline, kui homofoob, kes kardab
Konkurentsi pärast,
Jälle kroon!
Korruptsioon ja pettused, sa ava
Monstrumile värav,
Jälle kroon!
Radiaatorit ei ole tarvis, arvuti ju huugab,
Bitcoin’e langeb, justkui aktsiaid Kruudal,
Ei ela Muugal, Aruküla vahet odavam,
25 minti, kaikad marsa kodaras,
Jälle kroon!

A sa tahad punchline’i?
Nii,
Mu ümber koguneb naisi,
Nii,
Nagu nad oleksid kümnesed
Ja ma oleks Martti Hallik.

Mida vähem vaidleme,
Jälle kroon!
Isa-ema telefonikõne
Ei liigu mu mõte, mataülesanded,
Terve elu putsis, päevikus on lõke,
Kreeka-Rooma võte kodumaal,
Jälle kroon!
Armeenia poest kitsepiima,
Jälle kroon!
Sest kitsepiim,
See üks hea asi, mida mendilt saab,
Aga siis on null kroon,
Jälle kroon!
Boom, boom, miks mul jälle mällar on?
Üle lasen maksud,
Jälle kroon!
Savipaksu suu matsub,
Jälle kroon!
Sale tädi pangaautomaadi taga
Oma meest katsub,
Jälle kroon!
Paide jätan minemata,
Jälle kroon!
Kaks naine peol kaasas minul,
Jälle kroon!
Autoga ei sõida, sest Jalkswageniga,
Jälle kroon!
EiK saab muga tagasi kooli,
Jälle kroon!

äratuskell

Jällekron (kaasas Tigran)

Sõnad: EiK
Taust: Kolmnurk
Mix: EiK / Kolmnurk
Lindistus: EiK
Master: Kuera

Lüürika:

Ref 2x:
See lärm teeb mu Vonnegutid Kurdiks,
Veel enne, kui Dresden on tulekahjust tulvil.

Mu lauludest võib luua kroonika,
Kaheksasest saati kirjutasin päevikuid,
Nüüd aeg on loobund hoolimast,
Ta nuga kõrisõlmel nõuab jaotamist päevil, kus
Kaotused vääritud, laotused määritud,
Vaid 8 protsenti rahu üles märgitud
Sabadeta ahvikeste ajaloost ning
Ülejäänud hetkeil ikka vaja doosi
Vaenlase verd või hammasrattaaupaistet,
Vietnami hallukad ja aru kaob vaikselt,
Maod on paistes ja Maod on vaimselt
Etteotsa naasnud, a kõigega võib leppida,
Kui elurütm on ainult iseenda replikaat,
Ei jaksa,
Vähesed mu sõbrad teavad oma tahtmisi,
Utoopilised soovid saavad vastu vahtimist,
Ei maksa
Oodata ja püüda asja kulgu muuta,
Tukslev mass määrab muudkui ise oma suunda,
Ja pole solvang öelda, et sa oled masin,
Hakklihariiv, mis elab segaduses ning seejärel sureb,
Sa oled läinud, pole olnud, ega tule,
Ei aita Pegasused ega kured.

Ref 2x:
See lärm teeb mu Vonnegutid Kurdiks,
Veel enne, kui Dresden on tulekahjust tulvil.

Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Mu kõrvad vilisevad,
Arvatavasti turbulents,
12 tundi mäestikuid ning kuruteid,
Kõik on suland siniseks ja
Ududes võib leida mulluseid košmaare,
Olen korrutand su nime terve tee,
Kuid maanteelärm nüüd selgeks teeb,
Et see on ainult kerge meel,
Mis kaotab tolle täherühma tähendused,
Kardangi, et ununed, kui vähe kuulen,
Mida räägid üle kontsertide, festivalil,
Kui veel olid läheduses,
Kaovad mälust põsejooned, eestiks saingi
Aru, mis tooks tähed sulle,
Ma ei tunne sind, ma ei kuule üle sündi,
Õõtsun rahvahulgas kaasa, oleks mündi
Pilland kirjale, siis poleks tormand põõsaisse,
Kui telgi ääres pimeduses publikmasse mõõtsid, see
On juhus, mina pidin saatma sõbra ööbima,
Kes seisis keset purulällavnoori nagu "Hey fellow kids",
Puude taga neli mendibussi, sinna ei jääks, ei elu sees,
Vaatan vasakule, esimene semu sebib neiut,
Kes hiljem, tuleb välja, poleks soovind juhusuhet,
Vaatan paremale, teine semu, liiga läinud,
Jalad krampis, õõtsub toolil, siis on murul unes,
Vaatan seljataha, nelja salabussi ohutuled,
Vaatan ette, ütlen sulle nägemist ning pärast kogu suve
Kahetsen.

Ref 2x:
See lärm teeb mu Vonnegutid Kurdiks,
Veel enne, kui Dresden on tulekahjust tulvil.

Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Me ei taha, me ei taha mõelda, me tahame tantsida,
Tead, meil pole aega pinnaaluste graatsiaks,
Kes kurat see ütles, et elu on praht ja inimesed sead?
Tead, meil pole aega kuulata, kuis kõiki uhkelt nead,
Momente üha vajub, kovalentne side hajub kraatreis
Ja ma ei kuule üle bassi su sügavaid traktaate.

Kurt / Festivalil (kaasas Don Diisel)

Sõnad: EiK ja Mattias Tirmaste
Taust ja mix: @tahtlauri
Master: Jörgen Hermaste
Salvestus: EiK

"unerohi" Spotifys: goo.gl/EjMDP9
Telli CD: www.eikluuletab.bandcamp.com
Muusikavideo: https://www.youtube.com/watch?v=LheOoIHi7Lw

Lüürika:

4x:
Sa armastasid, ent kas sa said armastatud?
Su populaarsuse piir on su karma matus.

See pole enam väsind viha, sedapsi,
See on stoitsistlik hedonism,
Rasked sõnad, ära häiri, kuula edasi,
Pole eales olnud see poiss vist,
Kes lõpunoodil surub kätt või kallistab,
Ja vaevalt peale surumata keegi ka sooviks,
Ehk ei ole lihtsalt valmis, sarmikas,
Sa pole eales uskund vist, et keegi sust hoolib?
Tellin teetassid kahele ja joon kõik üksinda ära,
Keegi niikuinii ei kuula, seega jutulgi vaid trükitav sära,
Ehkki sõnarohkus puhta Paul Claudel,
Kaheteramõõgal peidus pisikirjas klausel,
Oled astund võrku, eremiiti haista juba kaugelt,
Tunnen suurimaski klannis võõrastumist, raudselt,
Nüüd üldistan:
Kõik usuvad elada piisavalt kaua,
Ehk sa sured homme?
Füüsika,
Kõik purevad välja tumedast hauast,
Ehk sa'i tule toime?
Müstika,
Alati kellelgi kenamad võltsbiograafiad,
Alati keegi on parem, banaalsem,
Alati kuskil on säravam elu, geograafia,
Alati midagi sädeleb varnas veel,
Ehk kui räägiks, sa'i tunduks nii kurjana,
Mida enam teab inimest, armastab koeri,
Kõigi lõplik protsess ongi unuda mullana,
Vaja on rääkida, sõnad ei loe siin.


Ref:
Anna mul hetk,
Palun anna mulle hetk,
Tahaks rääkida sinuga,
Nii, et miski ei tiirutaks.

Las ma mõtlen, niigi kõrgub laintes ropp stress,
Mandun järvemutta nagu Loch Ness,
Tunnen ebamugavust, kui sõidan festarile,
Kus on hästi palju rahvast,
Ei mõista suhtlusgurusid, kes eeldaksid, et
Seltsis hästi palju vahvam,
Kui ei luuletaks, mind vaevalt pandaks tähele,
Ja läheneks, "Näen sind, räägi, ära häbene,"
Suudan vestelda vaid siis, kui laused õppind pähe, ehk
Need värisevad käed ja klomp mu kurgus kordki läheb, et
Äkki tunned sinagi end grupis üksikult,
Nad jahvatavad suvest, a sul mõtteis sügiskuud,
Raudselt kuulatavad kuramuse Mac Demarcot,
Mul oli midagi vist selle kohta öelda,
Raudselt väidavad, et kogu räpp on pask noh,
Mul oli selle kohta midagi vist öelda,
Raudselt ropendavad hästi palju,
Mul oli öelda selle kohta midagi vist,
Raudselt usuvad, et oled püstihull,
Midagi vist oli selle kohta öelda mul,
Ja need eelarvamused, olen samamoodi trükimust,
Äkki sa’i viitsigi kuulata kahest salmist rohkem?


Ref:
Anna mul hetk,
Palun anna mulle hetk,
Tahaks rääkida sinuga,
Nii, et miski ei tiirutaks.

unerohi

ANNAHETK (kaasas Lauri Täht ja Mattias Tirmaste) | albumilt "unerohi"

Sõnad: EiK, Peep Ilmet ja Jete-Ri Jõesaar
Taust: EiK ja Jete-Ri Jõesaar
Mix ja lindistus: EiK
Master: Kuera

Lüürika:

Mehed ei nuta,
Kui nad on poolsaarel lõksus,
Kesk kilavat komöödiat, leekides,
Kui toornaerus polnud sõprust,
Paadid põlvepiirist laintes pleekides,

Mehed ei nuta,
Su rõõm on põõsatunnelites kohamas,
Hommik uhub hanged rentslisse,
Puuõõnsustesse müüdud naerud odavalt,
Vaikib veerennidega viimne detsibell,

Mehed ei nuta,
Kõrvatropid tammidena pisarakanaleis,
Õrnahingsed õhtud õpetavad elama,
Eesti tõust, sa keskeaks ärajoonud vanamees,
Emotsioonid lakke kinni, pole olemas.

Nojah.
Eks selle esinemise puhul võib ju
Jah, muuta seda.

Mehed ei nuta,
Nad teevad tööd, ehast ehani,
Istun läpakas ja imiteerin imestunud nägu,
Nad ei murra pead või südant,
Armastavad kaugelt, põletavad rägu,

Mehed ei nuta,
Nad kütivad ja lohistavad mammuteid,
Ummistavad ummikuid, on vait, ei naerata,
Nad ei sodi ilmaaegu lembeluulet,
Saavad vaevata, ei topi templeid kuule.

Nojah.
Noh, nigu need…
Vaata, meie ajal oli see hipi.
Kuskil selles minu kurvas laulus
On see ka ära toodud, tähendab.
Paari sõbraga siin jõlkusime
Eestimaad pidi ringi… Aga....

Aga mehed ei nuta,
Neil on kindel maailmavaade,
Nad ei põleta rippsildu ega unusta
Kunagi, ei tiri pinges kajatraate,
Ei aja puru silma ega korja puru maast,

Kurk kähiseb ja kõhus kummitused, põlved nõrgad,
Matad mured padja alla, paksu köitesse või kappi,
Kaminasse, sügavkülma, majoneesipurki voodi all,
Koidik saabund liiga vara, hilja leida õiget klappi,
Mehed solberdavad botikutes, hommikul, et võtta mõrrad,
Sool neil näojooned liivaluidetesse joonistab,

Mu esmaspäevahommikul on rohelised silmad,
Aknaiil lükkab õrnalt riiulitelt jahedasse õhku tolmu,
Möödas nädal, kadund rahu, läinud ilmad,
Mu tuba on Antarktika ja kõik mis on, on olnud,
Kaugel kiljatavad kajakad ja aknailt veikleb esimene tramm,
Pühapäeva hakul kadund tihastelgi aias heliseda ramm,
Raudteerööpad löövad roostes sädemeid su sulgund laugudelt,
Teelusikad on vintis unund köögiaknalauludest.

Vaata,
Oma kamp, see on paratamatu nähtus.
See on ikka mingi sõprade ring, eksole,
Oma kamp, kus sa tunned ennast hästi, eksole,
Midagigi koos teed, eksole.
Et milline siis parasjagu sulle ette juhtub, eksole.
Ja noh, olid eksole
Meist lugedes hipid, enne seda olid lõngused, eksole,
Hipid… siis, eksole, tulid punkarid, eksole,
Noh, nüüd, eksole, on hipsterid ja kes kõik…
Aga see grupp mingid reeglid ikkagi kehtestab.
Õieti ta ei kehtesta mingeid reegleid,
Vaid, tähendab, on kokkulepe.
Omavaheline kokkulepe, et mida, eksole.
Mida peetakse ja millest ei peeta.

While I make your bed
Pillows and blankets,
A place for your head.
No need to worry,
I’m guarding your sleep
Escaping to Dreamland
And start searching for dreams.

M.E.N (kaasas Jete-Ri Jõesaar)

"Tinnituse" võtmeteemadeks on pidev ületöötamine ja -mõtlemine, stress ning kultuuri- ja infolaviinide hoomamatus. Tänapäeva inimesele harjumuspärane elustiil, kus “tänane uus” on parem kui “eilne uus”, kooseksisteerimisest saab konkureerimine ja värsket informatsiooni voolab uksest ning aknast sisse, kuni ühe muuseumieksponaadi ees ei suudeta seista kauem kui paarkümmend sekundit, kunsti nautimine muutub olemeelelahutuse ohjeldamatuks tarbimiseks ja vaikiv pinge sinus ületab tervislikkuse piiri.

kliinikum.ee: "Tinnitus on heli, mida kuuldakse aeg-ajalt või pidevalt kõrvades või peas ilma ühegi välise helistiimulita. See heli võib olla kas madala, keskmise või kõrge helisagedusega üksikheli (vilin, kohin, undamine jt) või helide kogum."

Sõnad: EiK
Instrumentaal: @luurelvaras
Elektrikitarr: Mattias Tirmaste
Taustavokaalid: Maris Pihlap
Kaanepilt: Kadi Sink
Salvestus: Sander Mölder
Mix/master: Jose Diogo Neves

fb.com/eikluuletab | instagram.com/eikluuletab
fb.com/tiksume | instagram.com/tiks_estonia

Tinnitus

EiK - Tinnitus

luule ja muusika
aastast 2014
TIKS rekords
BOOKING: eikluuletab@gmail.com

EiK

Popular tracks