sama jama

mitu tahku

lift

hommikune kiir, end voodile laotab,
mind mõttesse kaotab, sind pole siin.

ja nii ta mu viib, kaugele kaasa, 
kuhu ma ei saa jääda, see pole päris.

miks unes, miks ilmsi, ei saa ma sinult silmi?
miks ringiratast käin? nii näib…

täna öösel taipasin, et armastan ma luuserit,
oma mõtetest su kaotama ma pean.
olen nõrk, ei mõista veel, miks hingan, elan, kõike teen,
lootuses, et peagi mulle kuulud sa.

tuuleiil toob petteid ja lootust,
põhjatut ootust - “mind vajad sa!”

kuid hääbub kõik peagi, valmis end seangi,
kild killu haaval katkeb illusioon.

miks unes, miks ilmsi, ei saa ma sinult silmi?
miks ringiratast käin? nii näib…

su kaotama ma pean - live

me vahel vaikus,
ma ei tea mitmes päev...
mõtlen kuidas teisi märkad,
millal mind sa näed?

ära sind ei tunne,
sa pole enam see...
nii jõuetuna pingutan,
kui seisan sinu ees.

su sisse muugin ma -
mõtetes sul käin.
päeva lõpuks pole siiski
miski nagu näib.

ei suuda varjata,
et pääsu otsin ma.
mõistus käseb minna,
süda keeldub lahkumast.

jaa,
aga ei?
mõistus sunnib lahkuma,
kuid süda ütleb ei.

ei,
aga jaa!
kui rebin ennast lahti,
kuidas elan sinuta?

meil kustund' leek,
katki suhtetermostaat,
külmun sinu pilgust,
katkenud on kõnetraat.

näha sind ei suuda,
vaid suureneb see haav,
ma tean end sa ei muuda,
mis küll nii minust saab?

end peidad teiste sees,
sind seostan kõigega,
mu hinge sõitsid rööpad,
kuid see rong peab peatuma.

ma küsin endalt taas,
kas liialt loodan veel?
kuid südant ei saa vaigista,
see ikka sinu teel...

jaa,
aga ei?
mõistus sunnib lahkuma,
kuid süda ütleb ei.

ei,
aga jaa!
kui rebin ennast lahti,
kuidas elan sinuta?

jaa, aga ei

enne und
lausun soove kaugeid,
kuid ainult kaja kuulen vastu,
miski muu ei koida.

kinni surun silmad,
sind ette kujutan -
kuis saabud minu ellu,
end siiski sa ei ilmuta.

enne und
lausun soove kaugeid,
kuid liiga kauge tundub aeg,
mil saan sind kätel kanda.

kinni surun silmad,
kuid lõpuks tunnistan,
et olen haardes,
täitumatus unelmas.

mantra

eest kao
kao mult eest
kao mult eest
kao mult eest

eest kao
kao mult eest
kao mult eest
kao mult eest

jätan eilsesse kõik, mis läinud,
sama rada pidi liiga pikalt olen käinud.
süütan põlema need read, mis kirja pannud,
tuleviku suunas astun esimesed sammud.

uus on elu, uus on telefoninumber,
keegi mind ei lämmata, ei keerle minu ümber.
miks lahkusin, sa küsid, vastust juba tead,
selgelt mõistetavad on mu järgmised read:

eest kao
kao mult eest
kao mult eest
kao mult eest

eest kao
kao mult eest
kao mult eest
kao mult eest

kao mult eest (outro)

üleeile 
ei jäänud
mõtlemiseks ruumi

sinu huuli
olen sellest hetkest
igatsenud
nagu suveõhtuid
juulis

sinust kuulsin
igal pool
jäljed, külmad sõnad
oled maha jätnud

kuid sinu pilgust
jäätun teades:
me jääme üleeilsesse.

milleks rääkida?
loen sind nagu raamatut
veider,
kuidas annad kõik,
kuid mängid kättesaamatut

milleks vaja sulle,
õli valada on tulle?

üleeile 
ei jäänud
mõtlemiseks ruumi

sinu huuli
olen sellest hetkest
igatsenud
nagu suveõhtuid
juulis

sinust kuulsin
igal pool
jäljed, külmad sõnad
oled maha jätnud

kuid sinu pilgust
jäätun teades:
me jääme üleeilsesse.

ma ei ole varem
end leidnud nõnda 
eksiteelt

mitte miski
ei aita, 
ei muuda mu meelt

leidsid õige aja
et tõugata mind rajalt
miks sind, miks sind,
miks sind ma ainult vajan?


yleeile

õhtu noor,
seisad alguses,
rambivalguses.

kogu maailm tahab teada
SINU NIME
SINU NIME

petteid lood,
teistele
ja iseendale.

tahan teada, ja kohe
SINU NIME
SINU NIME

ma näen sind esimest korda,
kuigi tunnen sind ammu.
oled viirastus,
kes ööst öösse unelmais sammub.

mind ei huvita,
kus oled käinud, mida peidad,
ei pöörata ma pilku saa,
sinuni tuleb tee mul leida. 

õhtu noor,
seisad alguses,
rambivalguses.

kogu maailm tahab teada
SINU NIME
SINU NIME

petteid lood,
teistele
ja iseendale.

tahan teada, ja kohe
SINU NIME
SINU NIME

kõik järjest umbsem näib,
sind kõnetada soovin,
mispärast kaod sa eest? 
iga kord 
kui lähemale tulla proovin.

me lõpuks ristume,
me pilgud kohtuvad
seiskub aeg.
ja sulle ütlen ma...

õhtu noor,
seisad alguses,
rambivalguses.

kogu maailm tahab teada
SINU NIME
SINU NIME

petteid lood,
teistele
ja iseendale.

tahan teada, ja kohe
SINU NIME
SINU NIME

tahan teada (ja kohe)

veel,
ootan sõnu, 
mis mind hoiaks sinu küljes kinni

teel,
mis nii ähmane, 
sunnin ennast pöörama ringi

ma väsind uurimast,
sest sind ei huvita 
Kus ma käin, kus ma lähen, kus ma olen.

ma väsind vaevumast,
sind muudkui paelumast,
Kõik parem kui sind ei ole.

parem kui sind ei ole.
kui sind ei ole.

meel,
pisut mõru,
kuid su kütkest kisun ennast siiski lahti...

seest,
küsin endalt, 
kuidas varem lahkuda ei olnud mahti..

su jutud igavad,
need mind ei huvita,
oled naeruväärselt pealiskaudne.

ma väsind vaevumast,
sind muudkui paelumast,
kõik parem kui sind ei ole..

kui sind ei ole.

matad hinge, su lõhnast ringleb pea,
tuleb tuulutada tundeid, nõnda kirjutasin read.
jätsid autogrammi hinge, raske sind on unusta,
ka veekindel marker uhub ühel päeval minema.
kui ainult oleksin ma seda märgand varem,
kui sind pole, 
kõik mu elus parem.

kinni, lahti

see ei ole minu esimene, viimne kord,
sassis pea, segamini kõik, keeruline olukord.

kordub ajalugu, kordub muster,
iga korraga on maailm mulle mustem.

see ei ole miski, mida sinu silmad näeks,
võitlen vastu, mind kägistavad iseenda käed.

kordub ajalugu, kordub muster,
iga korraga on maailm mulle mustem.

ei aita, leevenda,
kui pea ma hoian liiva all.
ei meelt mul paranda,
tabletid, joogid, haavasalv.

ei aita leevenda, 
kui kisun tükkideks ma end,
see pole saladus, 
ma ei salli iseend. 

see on ei ole minu esimene, viimne kord,
sassis pea, segamini kõik, keeruline olukord.

kordub ajalugu, kordub muster,
iga korraga on maailm mulle mustem.

see ei ole miski, mida sinu silmad näeks,
võitlen vastu, mind kägistavad iseenda käed.

kordub ajalugu, kordub muster,
iga korraga on maailm mulle mustem.

ma teisi kadestan,
kes elust läbi lendevad,
end muudkui võrdlen ma,
ja lõpuks jälle põlastan.

ma ennast parastan,
pähe mul ei mahu
miks ainult hetkeks ma, endaga,
suudan teha vaherahu.

see on ei ole minu esimene, viimne kord,
sassis pea, segamini kõik, keeruline olukord.

kordub ajalugu, kordub muster,
iga korraga on maailm mulle mustem.

see ei ole miski, mida sinu silmad näeks,
võitlen vastu, mind kägistavad iseenda käed.

kordub ajalugu, kordub muster,
iga korraga on maailm mulle mustem.

ajalugu

sama jama juhtub igal kevadel
kohtan kedagi, kes lahutab mu meelt.
räägib mõistujuttu, 
tunded sünevad ruttu, 
kõrva ajab ta keelt.

sama jama igal kevadel
kohtan kedagi, kes hävitab mu seest.
mängib rolli ja mina mängin lolli
tunnen nagu läbi käinud tulest ja veest.

ei oska ette näha neid hetki,
mil see tunne jälle tekib.
ma ei vaevu sulle kirjutama,
ma tean, et algab
sama jama.

sama jama saabub suvelgi -
alati ma leian kellegi,
kes pole minuks valmis,
päevad täis on halli,
raske voodist tõusta on nii.

see sama jama juhtub suvelgi.
kaine mõistus jookseb maha mööda külgi.
kas kunagi ma üldse mõistan,
et ma ei ole võitja -
sind ei saa ma iialgi.

ei oska ette näha neid hetki,
mil see tunne jälle tekib.
ma ei vaevu sulle helistama,
ma tean, mind tapab
sama jama.

sama jama sügisel,
mõtlen sulle, süda keeb.
pea käib ringi
silmi hoian kinni, 
vaikusel tulla sa ei lase

sama jama kui käes on talv.
sa ei lähe meelest, tulgu või napalm.
kuna see küll lõppeb?
sinust jäävad ainult mõtted,
sina peal ja mina olen all.

sama jama juhtub igal kevadel.
kohtan kedagi, kes lahutab mu meelt.
räägib mõistujuttu, 
tunded sünevad ruttu, 
jälle tuleb käia läbi tulest ja veest...

unustasin hingata,
kui saabus mulle sõnum.
pidin pettuma,
ja sööma oma sõnu.

mind ei tervita,
mitte miski mida ootan,
jälle jäin ma lootma.
et mu peale mõtled sa.

otsustasin eirata.
proovin ennast jälle veenda -
sul takistused teel ja
peagi sulle meenun ma.

kuid mind söövitab,
mida varem olen näinud.
vaid mõned hetked suhtleme,
siis taaskord oled läinud.

kas uuesti ma pean?
unustama read, mälestused..
mis kirjutasid hinge mul,
on alles lihtne sul!

sa pidid erinema neist!
me ei mõista teineteist..

nii ringiratast vaikus, leiab tee taas minuni..

unustasin vaadata,
kas su silmis puudub sära..
on seal sügavus,
lahti hingevärav?

olen väsinud..
miks kordub sama jada?
saabuks kord see päev,
mil sa õpid armastama.

kas uuesti ma pean?
unustama read, mälestused..
mis kirjutasid hinge mul,
on alles lihtne sul!

sa pidid erinema neist!
me ei mõista teineteist..

nii ringiratast vaikus, leiab tee taas minuni..


vaikus

ma tean, et lool on lõpp ja algus,
su silmad päiksevalgus, käed talvekülma kargus.
ma tean, et on palju kalu vees,
kuid mu hinges on su tee, ringi ujud selle sees.

nii kiirelt möödub aeg,
ja suureneb mu vaev.
ma olen taevas ja sina tõid mu siia.

kuid kauaks siia jään? 
mu siirast pilgust näed,
siit lahkuda ei soovi ma iial...


ma tean, et mulle sa ei kuulu,
kuid vastust vajan kohe:
kas on asjata mu truudus?

ma tean... 
ehk on liiga vara öelda. 
kuid vaikus annab mõista, 
et sa oled jõudnud mõelda.

nii kiirelt möödub aeg,
ja suureneb mu vaev.
ma olen taevas ja sina tõid mu siia.

kuid kauaks siia jään, 
mu siirast pilgust näed,
siit lahkuda ei soovi ma iial...

sulle

iga laupäev 
algab peavaluga,
sest mu reede 
on nõnda talutavam.

ma ei talu seda mõtet,
et sa oled teise külje all.
loodan, et külmetad.

iga reede,
püüan seda eirata,
et sind jälle
võin klubis kohata.

ma ei talu seda mõtet,
et sa oled teise külje all,
loodan, et kõrvetab.


iga reede,
möödub sama lauluga,
helivaod hüplikud,
plaadinõel söövitab.

ma ei talu seda muusikat,
mis minu sisse kirjutad,
ma seda vaigistan.

iga laupäev, 
ärkan üksi külmas toas,
vaikus hetkeks, 

siis sul siseneda annan loa.

ma ei talu seda mõtet,
et sa oled teise külje all,
loodan, see nõelab.

ma ei talu seda mõtet

enese eest

M.V.E (mul pole aega)

mu hommik algas nagu algab iga teine, 
mõeldes meile...
nii palju küsimusi:
milline on homne? mida tegid eile?

kas lasen hingata sul kauem,
kirjutan sul kohe või kui töölt oled vaba?
kas minust unistad? 
kas olen uneliiv?
kas olen padi, millel magad?

miks nii, et vastuseid ma soovin,
neid leida muudkui proovin, 
kuid kõik tumenema hakkab?

miks viib tee mind rappa?
kas on hingevalu nakkav?
kas keegi mind armastama hakkab?

mind armastada polegi kerge - 
nii kodeeritud verre, 
hinge jõgedesse, pisarate merre.

kas keegi näeks mu kallal vaeva?
ma palun, leia mulle aega..

ei suuda magada, mu teki all on kargus,
silmi pimestab su valgus...
ei oska arvata, 
kas meiega on kõik
või selline peab olemagi algus?

kas oled lähedal või kaugel?
tulen sinu poole, või lihtsalt olla lasen?
kas miskit tähendan?
kui kaua vähendan - ootusi, lootusi, 
ütle ma palun...

miks nii, et vastuseid ma soovin,
neid leida muudkui proovin, 
kuid kõik tumenema hakkab?

miks viib tee mind rappa?
kas on hingevalu nakkav?
kas keegi mind armastama hakkab?

mind armastada polegi kerge - 
nii kodeeritud verre, 
hinge jõgedesse, pisarate merre.

kas keegi näeks mu kallal vaeva?
ma palun, leia mulle aega..

leia mulle aega

mu armastus
hoiab tuult.
mu armastus
huul vastu huult.

mu armastus 
sirelihõng.
mu armastus 
suveööde udulõng

mu armastus
soojad käed.
mu armastust
vaid sina näed.

laul,
mis viivuks viib kaasa meid.
laul,
kõrgele, kaugele...

laul
mis kirjutas iseend.
laul,
kõrgele, kaugele...

su armastus
kastehein.
su armastus
koduaia marjavein.

su armastus
metsmaasika suu.
su armastus
on piisav, ma ei vaja muud.

su armastus
soojad käed.
su armastust
vaid mina näen...

armastus

uu mind söövitavad sinu silmad,
paremaks ei ole läinud ilmad.
kui annad vihma, ära päikest oota,
mul kohver pakitud!

kuu särab täna pooles vinnas,
olen hüljanud ebakindla pinna.
kui raputad, ära rahu oota,
mul kohver pakitud!

kiired paitavad selga,
õrnalt oja silmist niriseb.
tuul sinust vihjeid mul sosistab, 
mind ootab huugav maantee.

aknad all, sõidan vabaduse poole,
jätan sind täna uue armu hoolde
sa helistad, a ma eiran.
leia keegi teine, kelle tunnetel sa seilad.

uu mind söövitavad sinu silmad,
paremaks ei ole läinud ilmad.
kui annad vihma, ära päikest oota,
mul kohver pakitud!

kuu särab täna pooles vinnas,
olen hüljanud ebakindla pinna.
kui raputad, ära rahu oota,
mul kohver pakitud!

torm vaibub hingeveel,
vaga vesi, sügav põhi.
ei enam hõlju puhtalt pilvedes,
põlvini on kasvand rohi.

aknad alla, heli keeran põhja,
armastan tuules vabaduse lõhna.
tallan gaasi, ei näita suunda,
enam sinu nimel midagi ei muuda.

kohver pakitud

lage valgustavad taamalt autotuled,
olen unustanud une
nagu kevadise lume.
tuuleiil keerleb kardinates tasa,
tahaksin ma rahu,
aga keegi akna taga.

tean end ilmutad kuuvalguses,
nii on olnud meie aja algusest...

miks end nõnda lihtsalt kellelegi annan?
su sõrmust sõrmes endiselt ma kannan.

aga mis sa teed?
kellele kingid veel,
luuleridu hinge seest,
ütle mida sa teed?
mesijutuga üle mind kallad,
vastuseid ei anna,
miks su sõrmust sõrmes kannan?

aga mis sa teed?
kas olen ainuke,
kellele
lubasid kokku maa ja taeva,
sügavustesse kaevan,
lootust hingepõhjast laenan,
ma nägin sinus valget laeva.

miks su sõrmust sõrmes kannan?

suremise kogemus on isiklik. 
teised võivad kohal olla, kuid hetk kuulub sulle. 
elu aga lubab luua sidemeid. 
jagatud kogemused võivad tähendada, et sa ei ole kunagi päriselt üksi. 
lõpp on üksildane. 

teekond ei ole.

metsavahel õrnalt värisevad lehed,
olen omaks võtnud valed, 
unustanud, mis on ehe.
ei paista teed, mida mööda pole käinud,
olen justkui kõike näinud,
elu minust mööda läinud.

liiga hilja on sinu eest peituda,
uskusin et lõpuks olengi leitud ma...

miks end nõnda lihtsalt kellelegi annan?
su sõrmust sõrmes endiselt ma kannan.

aga mis sa teed?
kellele kingid veel,
luuleridu hinge seest,
ütle mida sa teed?
mesijutuga üle mind kallad,
vastuseid ei anna,
miks su sõrmust sõrmes kannan?

aga mis sa teed?
kas olen ainuke,
kellele
lubasid kokku maa ja taeva,
sügavustesse kaevan,
lootust hingepõhjast laenan,
ma nägin sinus valget laeva.

sõrmus

vihmapiisad sädelevad
libisevad klaasil,
närtsinud on lilled,
mis sa asetasid vaasi.

vaibaks põrandal on riided,
vedeled vaid voodis,
hääbudes sa piinled.

su raamatus on justkui 
lehed täis,
peatükk kordub
sulle näib.

kui lehte pöörata ei saa,
lehed tuleb välja rebida...

tulgu rahet, tulgu padu,
ühel päeval paitab kiir ja vaibub sadu.

tulgu rahet, tulgu padu,
oled ainulaadne leid, temasuguseid on sadu.

su naeratus süütab hämara toa,
on aeg peatada pisarajoad.

sa vääriksid kedagi, kes mõistab sind.
kes pakuks varju...

vali mind...

maja seinal kõrgustesse
roninud on väädid,
lukus uksed, aknad,
sõnakestki sa ei räägi.

rohtu kasvanud on peenar,
keegi sind ei vaja,
ennast hommikuni veenad.

su makis mängib ennast ribadeks,
tema lemmiklauludega kasett.

las ma müra vaigistan
välja vahetan,
ise sulle laulan...

tulgu rahet, tulgu padu,
ühel päeval paitab kiir ja vaibub sadu.

tulgu rahet, tulgu padu,
oled ainulaadne leid, temasuguseid on sadu.

su naeratus süütab hämara toa,
on aeg peatada pisarajoad.

sa vääriksid kedagi, kes mõistab sind.
kes pakuks varju...

vali mind...

sadu

süütan küünla,
täidan pokaali,
viskun diivanile lebama

peale klaasi
vean end lokaali,
loodan täna hakkab vedama

ei mõtle
homsest,

meeled muusika mul vaigistab

pöörlen, keerlen,
mind haarad sa

ma tean
see tunne jääb hetkeks,
valel ajal õiges kohas jäin ette

petted
toob kaasa lokaal,
mida tühjem pokaal,
seda rohkem mind vajad

miski vist ei muutu,
kuidas ennast veenda olen suutnud,
et ühel hetkel puutun 
kedagi,

kes näeb mind 
nagu mina näen sind...


õhku pole,
rahvas vallutand' saali,
massist läbi sõuan kiiruga.

meenub uksel
pole täitnud ma plaani,
pööran ümber,
ei suuda lahkuda.

mõtlen
homsest,

kuidas ärgata on üksinda...

pöörlen, keerlen,
mind haarad sa

ma tean
see tunne jääb hetkeks,
valel ajal õiges kohas jäin ette

petted
toob kaasa lokaal,
mida tühjem pokaal,
seda rohkem mind vajad

miski vist ei muutu,
kuidas ennast veenda olen suutnud,
et ühel hetkel puutun 
kedagi,

kes näeb mind 
nagu mina näen sind...

miski ei muutu

kasteheinast põlved märjad, samm on kiire,
koidikuni ületasin sinu nimel piire.
mu sääri täis on takjad, miks otsustasid tappa,
mu siiru-viirulise igavikutee?

naeratusest väsinud on põsesarnad,
ootamatult asetasid mütsi varna.
taevas rabelevad pilved, tõsisemad ilmed,
selga kriibivad vaid küünised.

päevad
tunnid
minutid
tormavad meist mööda,
küsija suule kunagi ei lööda,
millest sa mõtled? kuidas sul läeb'?
elu sinuta
igavene esmaspäev.

lumevaibalt krudisevad sinu mõtted,
võrgutasid mind kõige alatumad võtted.
mu käed on risti, raudus,
lummatud ma laulust
mida kuulsin kohtumise alguses.

esmamuljel must on palju-palju valgem,
relv laetud, moonavarud salves.
augu purustasid hinge, tekitasid pinged,
haavad läevad', armid säilivad.

päevad
tunnid
minutid
tormavad meist mööda,
küsija suule kunagi ei lööda,
millest sa mõtled? kuidas sul läeb'?
elu sinuta
igavene esmaspäev.

esmaspäev

seitsmes korrus, vaade ülevalt alla,
üles jõudes aru sain, teekond langusesse algab.
tuulekohin toast tuppa teeb tiire,
staatiliselt paigal, hingetõmbe teen viimse.

lollid küsimused,
loll vastus!
mida mõtled,
kui kahe tule vahel astud?

sinu unelm 
temaga on puhtalt illusioon.
petis varastab, varas petab
tema iseloom.

mu elukogemus
kergelt öeldes kerge.
valikuid on palju, 
lahendused saatnud...

kuid siiski mõistan,
hoiaks eemale.
ta ei mõtle sinust,
mõtleb temale.

seitsmes korrus, vaade ülevalt alla,
üles jõudes aru sain, teekond langusesse algab.
tuulekohin toast tuppa teeb tiire,
staatiliselt paigal, hingetõmbe teen viimse.

ma kuulsin,
mida räägib sõpradel.
kuidas toitunud ta 
põhjatutelt valedelt.

vajab sind 
nagu sina vajad truudust.
nüüd kui harjusid,
kuis su elust on ta puudu.

hea kaalub tihipeale porise,
mõtteid muda mööda
sinu poole libiseb.

kui pinnas ei kanna,
ei tasu ujuda.
sopa sisse kerge-kerge vajuda.

seitsmes korrus, vaade ülevalt alla,
üles jõudes aru sain, teekond langusesse algab.
tuulekohin toast tuppa teeb tiire,
staatiliselt paigal, hingetõmbe teen viimse.

ei tööta lift, libedad on trepiastmed,
hüpata ei saa, külm ja märg on murul kaste.
aeg on otsas, valik tuleb teha kiire,
alla viib mind kõik, mis mõtetes veel tiirleb.

v2ikelinna kasvandik

toores nurklik, konarlik, must, aus - totaalne jama

jama

Pinned to spotlight

Popular tracks