Tervist – me oleme eestlased
Me leiutasime Skaibi, aga räägime vaid läbi Instagrami
Siin on teie e residentsus – nüüd tõmba perse, ma ei tea sind.

Tere tulemast e Eestisse – kus kõik on digi, aga vanaema ostab ikka Nõmme turult söögi
Kõik on ametlik – isegi su ema Tinderis.
Match? Ei, aitäh – ma lihtsalt räägin siin

Laadime rahu nagu nelja G'd metsas – ping on kakssada millisekundit; see ongi meie kultuurisihitis
Tahad small talki?
Ei, tänan – meie chat on read‑only nagu Riigikogu istungil.

Oota, oota – me oleme digi viikingid
Häkkisime NATO, aga vihkame väljamaalast nagu Stalinit
VPN on Kihnu väljak – armastame Eestit,
Blockchainis kõik, vanaisa viinapudelid!

Talv on kuus kuud – aga suvi kaks päeva Ülemiste parklas
Surume end läbi nagu Balti kett euro alas
Ütled 'Priviet' tänaval? Mõtle järele – see on DDoS meie sise eestlusele
Meie sõbrad on tropid – meie armastus on üksindus

Me korraldame üritusi – kohvikus istumine täis awkward silence’it
Meie rahvussport – pimedas pilgu vältimine trammis
Tahad kiirsuhet? Telli Bolti – ooteaeg kuni kakskümmend minutit.

Rahvuslik identiteet – verivorst, must ja segane
Igaüks teab, et sa valetad, kui ütled 'ma armastan seda'
Me uhkustame pimedate talvedega, aga iga juuni nutame äikese peale
nagu lapsed Haanja mägedes – kurvad ja märjad

Kultuur on ametlik – isegi kui jood Vana Tallinnat padjaga
Ära unusta arveid tasuda – me ei ole sõbrad, vaid finantskontaktid.

Meie president on NFT – pildid kõigile, aga keegi ei tea miks
Me investeerime kõik bitcoini – kõik on pump, enne dumpi
Meie unistused – elada nagu Soomes, aga ilma 'hei heita' naabritele
Meie rahvuseepos – kakstuhat kuue Skaibi müük; trauma nagu Lotte filmis

Me kurdame busside üle – aga ratastel sõidame läbi jää
Meie kangelased – Ott Sepp ja see tüüp, kes tegi Eesti parmudest meemid
Meie rahvuslind on kajakas – varastab su Selveri kilekoti
Meie rahvuslill – umbrohi, kasvab Võru kõrtsi taga.

Palju õnne – oled nüüd eesti keele A ühe tasemel
Sinu auhind – kõikide Eesti mõistatuste võti
Kesine palk, kurb naer ja soe õlu külmas saunas
Ära unusta makse maksta – me teame su aadressi ja isikukoodi.

Me Oleme Eestlased


Jah…
Õhtu hingab läbi purunenud akende – mm…
Me oleme unustatud sõnad laulus, mida keegi ei laula…
Hallid seinad sosistavad: “Aeg ei oota…”
Keldrist tõuseb suitsu – see on meie mälestus, mis hõõgub tühjusesse…

Külm neoon – see on meie unenägu…
Vaikus laulab vaikselt, kaduv nagu viimane hingetõmme koidikul – mm…
Silmades tuhk – unistus on surnud täht, mis sureb öö saatel…
Me oleme katkised noodid, mida keegi kunagi ei mängi……

Digitaalne lohutus – ekraanid vaikivad nagu haud…
Unistused on surnud linnud, kelle tiivad kaotavad sulgi – oo…
Reklaamivalgusest kostab naer: “Sa oled üksi…”
Kõik mälestused – need on hauakivid, millele keegi lilli ei too…

Tantsime läbi ööde, kus aeg on peatunud…
Lauasahtlis on vanad fotod, mida pimedus sööb – mm…
Süda on katkine kell, mis lööb taktitult…
Noorus? See on veini pudel, mida keegi ei joo……

Üle taeva ja mere – aeg on laul, mida keegi ei kuula…
Hing on vang mälestustes, mis ujuvad mustas meres – mm…
Sina ja mina? Oleme kaks varju, kes kohtuvad kaugustes…
Üksik hing on pisar, mille maa neelas……

Külm neoon – see on meie unenägu…
Vaikus laulab vaikselt, kaduv nagu viimane hingetõmme koidikul – mm…
Silmades tuhk – unistus on surnud täht, mis sureb öö saatel…
Me oleme katkised noodid, mida keegi kunagi ei mängi…

Ja kui hommik koidab – unistused on tuulde kirjutatud…
Linn on tühi leht, kus veri on mustaks tindiks – mm…
Me jääme tühjusesse – aeg on haigus, mis sööb meid…
Armastus? See on haav, mis ei parane – see lihtsalt valutab……

Külm neoon – see on meie unenägu…
Vaikus laulab vaikselt, kaduv nagu viimane hingetõmme koidikul – mm…
Silmades tuhk – unistus on surnud täht, mis sureb öö saatel…
Me oleme katkised noodid, mida keegi kunagi ei mängi…

Varjud Kaugustes

Tahaks lihtsalt lüüa pea läbi kipsseina! 
Mitte selleks, et kakelda, vaid, et tunda end okeina!
Seisan Külmas Eestis, kus kõik on feik ja nõme,
ja ainult pulss on see, mis siin tundub veel tõde! 
Ma vaatan aknast, lambivalgus ja tühjad pingid,
igaüks on oma telos, elab läbi mingi lingi.
Aga siin sees on torm, mida ükski äpp ei taltsuta,
viha, mida ei saa panna story'sse, mida ei saa laadida 

Las ma lähen katki! Ära hoia tagasi!
See betoonist karp on minu agoonia!
Ma ei taha su kaastunnet, ma tahan tunda raevu ja verd!
See on ainus hetk, kus vaikus on mu sees...

Me passime siin Õika tiigi ääres, näod on sinised,
skrollime telefonis, kuni silmad vesised.
Iga xanny on lihtsalt skip ad nupu vajutus,
et unustada see tühjus ja see eestlaste pärandus!
Põlvkond, kes sündis liiga hilja, et avastada maailma,
ja liiga vara, et see kõik oleks virtuaalne!
Mu parem käsi, Tiit, ütleb: "Hinga, see on skill issue."
Aga vasak käsi, Teet, sügeleb, tahab kakelda!

Las ma lähen katki! Ära hoia tagasi!
See betoonist karp on minu agoonia!
Ma ei taha su kaastunnet, ma tahan tunda raevu ja verd!
See on ainus hetk, kus vaikus on mu sees...

Aju lülitub välja, instinkt võtab üle,
mu pulss taob oimukohtades, veri on keev ja üle. 
Pole enam küsimusi, pole enam vastuseid,
on ainult sihtmärgid ja mu verised nukid.
Rebin trellid akna eest, see Külm Ring on mu areen! 
Iga löök on kergendus, iga karje on lunastus! 
See on minu serotoniin! See on minu faking zen!
Ja Vaikus on nii lähedal, ma peaaegu kuulen seda 

See betoonist karp on minu agoonia!
Ma ei taha su kaastunnet, ma tahan tunda raevu ja verd!
See on ainus hetk, kus vaikus on mu sees...
Pole enam küsimusi.
Pole enam vastuseid.
On ainult sihtmärgid.

TroojaHobune


Paberid on korras, aga moraalis on auk.
Eliit on lauas, talupoeg on mauk.
KÕIK. VASTUTAMA.
Paberid on korras, aga vundamendis on pragu.
Nad räägivad "solidaarsusest", aga see on nende demagoogia magu.
KÕIK. VASTUTAMA.

Kabinetis hõljub laiba hais, nad nimetavad seda "kommunikatsioonikriisiks",
nad kleebivad seinale sildi "Üksikjuhtum". See on skis.
Tervisekassa veritseb ja hingitseb, kuid see pole takistus,
kui nõukogu laual on preemia, mille nimi on vastutustundetus.
Ja Karmen, su perekonnanimi on saanud diagnoosiks,
see on sümptom, see on sita kleepunud karvade kroonika – see on jollerismi proosaks.
Kolme ja poole tonnine segisti, läigib nagu märk,
et sinu arveid maksev käsi on nende jaoks vaid statistiline närk.

Paberid on korras, aga moraalis on auk.
Eliit on lauas, talupoeg on mauk.
KÕIK. VASTUTAMA.
Paberid on korras, aga vundamendis on pragu.
Nad räägivad "solidaarsusest", aga see on nende demagoogia magu.
KÕIK. VASTUTAMA.

Ära küsi, miks mind huvitab see väike kuluartikkel.
See on biopsia, mille ma võtsin mädanenud riigiaparaadi kurgumandlilt.
Mäletad automaksu? See "solidaarsuse" märk?
Maal elavale perele see oli rusikahoop ja ärk.
Mäletad idavedusid? Kui kompass näitas itta?
"Ma ei teadnud midagi," ütles peaminister ja meie usaldus sai tina.
Mäletad elektri hinda? Kui riigifirma tegi kasumit su paanika arvelt?
See pole korruptsioon, see on midagi sügavamat ja valusamat.
Nad ei varasta su raha, nad varastavad su hapniku, su usu,
et see riik on sinu, mitte nende isiklik MTÜ, mis ongi nende kasum.

Paberid on korras, aga moraalis on auk.
Eliit on lauas, talupoeg on mauk.
KÕIK. VASTUTAMA.
Paberid on korras, aga vundamendis on pragu.
Nad räägivad "solidaarsusest", aga see on nende demagoogia magu.
KÕIK. VASTUTAMA.

Mu vanaisa kirjutas kunagi meestest, kes pidasid riiki põlluks.
Täna juhivad seda konsultandid, kes peavad rahvast võlglaseks.
Ta rääkis irooniaga, peenelt, läbi lillede, ta oli kroonik.
Aga lahinguväli on muutunud, nüüd on vaja olla kirurg, halastamatu ja fooniks.
Teie "andmepõhine" riik on pime, teie Exceli tabelid on tühjad,
sest te olete unustanud ära selle ühe, kõige olulisema küsimuse, mida te kardate ja varjate.
Küsimuse "MIKS'?", mitte "PALJU?.
Ja selle vastus on teie suurim hirm.

See ei ole revolutsioon. See on audit.
See ei ole laul. See on teabenõue.
Ja tähtaeg on kukkunud.
KõikVastutama.


SeebiMees

Popular tracks