Esitaja: Aapo Ilves
Pala: Ära sae pekki!
Viis, sõnad, vokaal, akustiline kitarr: Aapo Ilves. Suupill: Alar Kriisa (Bullfrog Brown, Crybaby, Cathouse Radio). Elektrikitarrid: Ivar Moro (Blueshound). Löökriistad: Margus Tammemägi (Oort, Vanemuise teater jne). Taustavokaal: Jaan Pehk (Orelipoiss, Kõrsikud). Salvestus: Silver Lepaste (Winny Puhh). Miks: Lauri Liivak.

Aga ükskord pidi see juhtuma!
Detsembris 2013 ilmub Aapo Ilvese esimene sooloplaat "Aga ükskord!"
Teadvustavaks esiksingliks on lihtsal sügavamõttelisel absurdihaikul põhinev ja tempel-mällu-igaveseks-süsteemis loodud pophitt "Ära sae pekki".
Plaadil on 12 pala, nendest 10 puhtalt Ilvese autorilooming, nimiloo sõnade autor on Olavi Ruitlane, samuti on ühe laulu viisi loonud Vaiko Eplik.
Lood on bluusilikud-rokilikud, kõlab ka kurgulaulu. Palas „Ära sae pekki“ teeb taustalauljana kaasa ka Jaan „Orelipoiss-Kõrsik“ Pehk.
Plaat üllitub koostöös Elwood Muusikuga.

Ära Sae Pekki

PYRITE

Sõnad: EIXD
Instrumentaaltaust: Kuera
( https://soundcloud.com/kueramusic )

NÜÜDSEKS VALMINUD "MELOMANIAKK" ALBUM, SOETAMISEKS KONTAKTEERU FACEBOOKI KAUDU:
https://www.facebook.com/EIXD13/


Muusikavideo: 
https://www.youtube.com/watch?v=LcHKnjvmEEQ

Lüürika:

Õnn.
Sügisõhtud kamina ees, valid vaid teed 
Ja kuulad Art Hop’i, mille tämbrid niivõrd unised,
Käsi põsakil ning villasokiduo kiviplaadil suriseb,
Epikuurlasena teki-padjarütmis ujud välja nurjund halinatest,
Sallid ka veel,

Õnn.
Ritsikviiuliorkestri saatel žestiaatel
Vestled sõbraga,
Kui pupillid puurib sügaval ning maailm teid toetab oma kasteheinast turris õlaga,
Ümberringi sadu meetreid vaikusnööri, poleks tarviski vist põlata,
Sest betoonidžungel kaugel eemal, silmad lähedal,
Varahommikuni, las kõik mugavuseks etendatud petteemotsioonid lähevad,
Lähevad,

Õnn.
Kui päikselaigud peegeldavad viimsegi aitäh-eisoovi, tere-tsau ja palun-mehe tohutuks,
Kui ärkadki siis vasemaga, kõlab iga lause nagu meeldiv lohutus,
Ning “see muss on lahe, mis sa kuulad?” värk vaid korra aastas, nimelt tollel päeval,
Mul tõesti tuju hea, kui vaja, kasvõi kokku lüües märgin käega.

Õnn.
Uue tekstiköite värske trükitindi lõhnad,
Või kui ukse avamisel õuest kevad esimesi noote õhkab,
Valmisküpsend piparkoogid, lumekrudin üksildases metsatukas,
Äsjavalmind joonistused, millel väsind silmgi puhkab.

Õnn.
Ei otsi valemit, vaid naudin hetkeajastust
Ning õnne otsimisel õnnetuseks muutuv õnn on vajatu,
Vaja mul
Õnne,
Nagu uue tekstiköite värske trükitindi lõhnad,
Või kui akna avamisel õuest sügis teisi kvoote rõkkab,
Valmisküpsend pirukad ja unejudin voodiserval,
Äsjavalmind maalid, kui ei hoia, siis on kellad.
Õnn.



Õnn

Sõnad ja instrumentaaltaust: EIXD


Lüürika:

Sul on pruunid silmad.
Silmad pruunid on, kui šokolaadisiirup tassipõhjas,
Ei, ses luuletuses eal ei tule kõnekandjaks rassisõjad,
Tassid õlal
Kolme kilogrammi mälu, ühte grammi pisaraid,
Kes teab, kas oled aus või lihtsalt viisakas,
Istud jälle muruseljandikul, sirgeldad
Mu 
paberpahna hooneid ning kuuvarjutust,
Naeraks läbi vihma, kui vaid suudaks hingata,
Vahel kordan leierkasti kaudu ammu rikkis harjutust,
Vaja pole palju ju,
Kes teab, kas mõtled mullegi, 
kui kuulad pinnaalustehteid
Läbi vilkuvplasti justkui mikri taga seisva seina kaudu etleks,
Aegluup on ebatrvilik, püsiks kauem veel kui kolletunud kummitusfotod,
Pole vaja salvestada, püsin veel kui sina püsid, trükiks lotot
Hetkeni, kus nagu mõnes Prantsusdraamafilmis
Vaatus peatab purpursirmi,
Sinult eal ei saa ma silmi, 
Tõsta, ei, mitte pimedaski,
Rebin treeningsaalis vilemaskid,
Lämbun leivatüki kätte, tuimalt, hääletult,
Lumehelbed laugudel, ehk päästetud,
Ei, nagu indie-rokilikud rifid varavalges,
Saadad kõiki mälestusi, kuigi oled
Kaugel.

Ma ei vaata sulle otsa, kuigi võiksin,
Võiksin kuigi otsa koperdades jääda üksi,
Kuigi olen, olen 31 ja veerand korda üksi,
Omadega läbi ja lõhki,
Omadeta häbis ja lõplik,
Jalad üle letiääre kõlkumas ja tosin meetrit,
Ülekeskööakrobaatika ja leplik
Nägu haihtub viirutatud kardinate varjus õhku,
Olen rumal, see ei ole muud, kui mage sõprus,
Valeõppus,
Ma küll püüan sinu olemust mu kolust välja nühkida,
A iga oletus on hüplik ja
Siis upun omaenda sõnapisarais ning vajun trepikoja diivanisse,
Püüdes nägu nagu jaanalind veel korra peita liiva sisse,
See kõik on ühepoolne, miks sa tulid?
Miks sa pidid tulema? Miks ma üldse luuletan?
Miks sa saabud oma segaduses tõsiilmelise näoga, vastu seina toetunult,
Kõik päevad nagu närvirakutulekahjuloetelus,
Loeb ehk su
Olemus mul lihtsalt liialt palju, liialt palju liiati,
Mõttes vabandan, kui jälle keeletuna haaran pliiatsi.

Katatoonianoodil voldin kohukeseglasuuriseid uudiseid,
Kleebin raskeil silmil päevikusse ridu, muutun uniseks,
Kui lörtsihämaruses klassis inhaleerin Viidingut,
Nii kaua, kuni sulle mõeldes raamat kuivab riimituks,
Hoolimata võimalustest uurin elu stiilitult,
Kiiritus,
Sõltlasskisofreenikud ja nende vastu pöörand sulid,
Ametiblamaaži harrastavad helgepead ja lumi,
Kui tean, et tühjast lootmisest mu vihjeid eal sa’i kuule,
Äkki dešifreeridki, kuid hoolimata jääb su laual seisma tuuner,
Ehk mu keskpärasära läheb kaduma ses luules,
Isetahtlik iseloom, a kohmakas ja kõhetunud suue,
Tead ma ise ka ei tea,
Ehk minutid ja tunnid näevad asja
Oma tõelisest palest,
Oma tõelised valed
Püüan hetkeajenditel tuimalt ära katta,
Arusaamine ehk saabub külmalt ja valutult,
Komistades pealetükkiv, äkki pole ma palutud,
See on viimane arutlus,
Minu esmane arutus,
Palun mitte automaatselt, kui kord näed, siis vasta.
Ja siis algab jälle suvi.


Paberpahn

Sõnad: EiK ja Sammalhabe
Taust, lindistus ja mix: Kuera

Lüürika:

Ref 2x:
Mul pole sees mälukaarti,
Ühendus katkes hard drive’is,
8bit-protsessor,
Leidlik professor.


Purjus kandid lausuvad mul hiigelmajapidudel, et flow on sitavõitu,
Naeratan ning tõden, et neil lihtsalt õigus,
Võtan kaasa 18 +1te ja siis hakkab pihta sõit, kust
Pääsejaid ei ole ning sääl taga aetaksegi ikka õiglust.

Kõik ju
Rebivad mu ajust rakke, kui pintsettidega piksleid,
Miks te otsite mu erroreid täis kõvakettalt kihte,
Mis näitaks oma olemuselt tõesti muud, kui lihtmeelt?

Lihtne ja patoloogiline,
Aga viirustõrje keeldub kategooriliselt aitamast,
Hetkel, kui kõik juba kronoloogiliselt paika saand,
Tuleb ta ning võtab vaevaks tumepunktid laita, “Saast!”

Aitab, ma
Olen niigi puna-rohejuhtme vahel puntras ning
Rühin kangelt, nagu kannaks laipa, allpool tundrapind,
Kuuled küll, ent vaevalt halvas levituules kuulad mind,
Sest see Keenia printsi e-mail on mu jaoks vaid õigeim
Suunaviit.


Ref 2x:
Mul pole sees mälukaarti,
Ühendus katkes hard drive’is,
8bit-protsessor,
Leidlik professor.


Mu fiit on superharitud,
Mu skill Rahumäe kalmistult,
Ütle, kes on su sõbrad
Ja ma ütlen, mis on su karistus,
Aga

Mul on pohhui, ma pole räppar,
Ma pole MC, ära hüppa,
Ega võrdle, ma olen kunstnik,
Kes kasutab teisi värve.

Pole kerge teha upgrade,
Kui pole piisavalt bit’e,
Aga leidub piisavalt selle,
Kelle arvamus liigagi tihke.

Kutsu tagasi snaiperid,
Avalikud on mu serverid,
Ei ole ääri ega veeri,
Niiet ära saada mulle malware’i.

2x:
Ma teen seda enda jaoks,
Mitte, et kõik teised kaoks,
Mitte, et sa raha letti laoks
Ja mitte kellegi teise jaoks.

Ref 3x:
Mul pole sees mälukaarti,
Ühendus katkes hard drive’is,
8bit-protsessor,
Leidlik professor.

uinak

8bit (kaasas Sammalhabe)

Sõnad: EiK
Taust ja mix: Luurel Varas
Kaanekujundus: Kadri-Ann Kivisild

Lüürika:

Maailmas on palju ilusaid tüdrukuid,
Palju kauneid neide,
Ei, need räpparid on kõigist juba lood vist teind, veel
Keedan kööginurgas vett, taevas haarab udutoonid,
Praegu valmistan pelmeene, kaugel rusuv hommik,
Kui vaja, keerutame seireidki enda tarvis tagasi,
Ma olen aastaid sirgeldand poeeme, jätnud kirju koolis,
Radasid, ja heidiklik on väita, et ta muidu hoolib.

Lihtsalt eksisteeri,
Inimest, kes on, on lihtsaim armastada,
Õrnalt eksisteeri,
Keegi pole süüdi, kui sest noorest sulist varas kasvab,
Kolme-päeva-oodid, löövad tundeist odad rindu,
Või äärmuslikud kuivikud, kes usuvad, et igas pilgus tühi odavhindlus,
Trobikonnad ajalukku lukustunud virtuoose, igaüks kes kobab silmust,
Hingestatud näitlejaid, neil sorav hingus
Hüüab kohapealt sonette, endal orad pihus,
See tüüp, kes kõndis 100 miili, selleks, et tal öeldaks kindel “Ei”,
Need, kes kõigil purustatud pingeil pesad hinge teind.

Lihtsalt eksisteeri,
Inimest, kes on, on lihtsaim armastada,
Õrnalt eksisteeri,
Keegi pole süüdi, kui sest noorest sulist varas kasvab,
Kuid mida mina tean?
Reaalselt, peegeldan vaid seda, mis on iseendast mõistetav
Ning sina, mõtlev inimene, vali omal käel, mis meeltefilter õigeks peab,
Õige, tead,
Ma armastan teid jõllitada vastu, teisest bussiotsast, lavalt, kaubakeskuses,
Ma armastan, kui pärast julgeid vestlusi ka tunnen end, kui tehtud mees,
Ma armastan, kui paarikesed pidudel on pikutamas, eemal ebatähtsusest,
Ma armastan, lähtudes neist hetkedest, kus päid on pandud õlale,
Kus päike paistab hommikul ja allakäigud pole võtnud sõna veel,
Kus istud lumesajus, vahtides ta armsaid juukseid,
Istud vihma käes, vahtides ta kalleid sõrmi,
Tema nina, mille kohal naerdes kurrud,
Vahtides ta huuli ning ta kõrvu,
Tema silmist tuld, sirmi taga oodates,
Nähes ilmsi nagu filmis und
Ja mitte iial pole hilistund, et kooled veel,
Ma muutnud oleskelu endal liialt keerukaks,
Kui räägin ümaralt ja keerutan,
Naerdes välja end, sest oleme vaid inimesed
Ning me viriseme üle murede, mis kaduvväikselt kasutud ja pisikesed,
Vihiseb vaid tuul veel põlluvagudes ning miski murdub,
Nagu sõber, kes magas kolm tundi, voodiks leherisu Intsikurmul.

3x:
Lihtsalt eksisteeri,
Inimest, kes on, on lihtsaim armastada,
Õrnalt eksisteeri,
Keegi pole süüdi, kui sest noorest sulist varas kasvab.

See oli moment, kus ma oma vanaema maja verandal
Olin sõpradega suitsetanud elu esimese sigareti,
Seisin jõuluporter käes keset kööki,
Vaatasin kuis sõbrannad kallistavad üksteist
Ja üks neist nutab, pea kohal, teisel korrusel
Terve maja rappub, kui koolivend- ja õde seksivad,
Reaalselt, see maailm on veider, kus ma elan,
Eksitav.

Palju ilusam (instrumentaalil Luurel Varas)

Sõnad: EiK ja Mattias Tirmaste
Taust ja mix: @tahtlauri
Master: Jörgen Hermaste
Salvestus: EiK

"unerohi" Spotifys: goo.gl/EjMDP9
Telli CD: www.eikluuletab.bandcamp.com
Muusikavideo: https://www.youtube.com/watch?v=LheOoIHi7Lw

Lüürika:

4x:
Sa armastasid, ent kas sa said armastatud?
Su populaarsuse piir on su karma matus.

See pole enam väsind viha, sedapsi,
See on stoitsistlik hedonism,
Rasked sõnad, ära häiri, kuula edasi,
Pole eales olnud see poiss vist,
Kes lõpunoodil surub kätt või kallistab,
Ja vaevalt peale surumata keegi ka sooviks,
Ehk ei ole lihtsalt valmis, sarmikas,
Sa pole eales uskund vist, et keegi sust hoolib?
Tellin teetassid kahele ja joon kõik üksinda ära,
Keegi niikuinii ei kuula, seega jutulgi vaid trükitav sära,
Ehkki sõnarohkus puhta Paul Claudel,
Kaheteramõõgal peidus pisikirjas klausel,
Oled astund võrku, eremiiti haista juba kaugelt,
Tunnen suurimaski klannis võõrastumist, raudselt,
Nüüd üldistan:
Kõik usuvad elada piisavalt kaua,
Ehk sa sured homme?
Füüsika,
Kõik purevad välja tumedast hauast,
Ehk sa'i tule toime?
Müstika,
Alati kellelgi kenamad võltsbiograafiad,
Alati keegi on parem, banaalsem,
Alati kuskil on säravam elu, geograafia,
Alati midagi sädeleb varnas veel,
Ehk kui räägiks, sa'i tunduks nii kurjana,
Mida enam teab inimest, armastab koeri,
Kõigi lõplik protsess ongi unuda mullana,
Vaja on rääkida, sõnad ei loe siin.


Ref:
Anna mul hetk,
Palun anna mulle hetk,
Tahaks rääkida sinuga,
Nii, et miski ei tiirutaks.

Las ma mõtlen, niigi kõrgub laintes ropp stress,
Mandun järvemutta nagu Loch Ness,
Tunnen ebamugavust, kui sõidan festarile,
Kus on hästi palju rahvast,
Ei mõista suhtlusgurusid, kes eeldaksid, et
Seltsis hästi palju vahvam,
Kui ei luuletaks, mind vaevalt pandaks tähele,
Ja läheneks, "Näen sind, räägi, ära häbene,"
Suudan vestelda vaid siis, kui laused õppind pähe, ehk
Need värisevad käed ja klomp mu kurgus kordki läheb, et
Äkki tunned sinagi end grupis üksikult,
Nad jahvatavad suvest, a sul mõtteis sügiskuud,
Raudselt kuulatavad kuramuse Mac Demarcot,
Mul oli midagi vist selle kohta öelda,
Raudselt väidavad, et kogu räpp on pask noh,
Mul oli selle kohta midagi vist öelda,
Raudselt ropendavad hästi palju,
Mul oli öelda selle kohta midagi vist,
Raudselt usuvad, et oled püstihull,
Midagi vist oli selle kohta öelda mul,
Ja need eelarvamused, olen samamoodi trükimust,
Äkki sa’i viitsigi kuulata kahest salmist rohkem?


Ref:
Anna mul hetk,
Palun anna mulle hetk,
Tahaks rääkida sinuga,
Nii, et miski ei tiirutaks.

unerohi

ANNAHETK (kaasas Lauri Täht ja Mattias Tirmaste) | albumilt "unerohi"

Sõnad: EiK, Peep Ilmet ja Jete-Ri Jõesaar
Taust: EiK ja Jete-Ri Jõesaar
Mix ja lindistus: EiK
Master: Kuera

Lüürika:

Mehed ei nuta,
Kui nad on poolsaarel lõksus,
Kesk kilavat komöödiat, leekides,
Kui toornaerus polnud sõprust,
Paadid põlvepiirist laintes pleekides,

Mehed ei nuta,
Su rõõm on põõsatunnelites kohamas,
Hommik uhub hanged rentslisse,
Puuõõnsustesse müüdud naerud odavalt,
Vaikib veerennidega viimne detsibell,

Mehed ei nuta,
Kõrvatropid tammidena pisarakanaleis,
Õrnahingsed õhtud õpetavad elama,
Eesti tõust, sa keskeaks ärajoonud vanamees,
Emotsioonid lakke kinni, pole olemas.

Nojah.
Eks selle esinemise puhul võib ju
Jah, muuta seda.

Mehed ei nuta,
Nad teevad tööd, ehast ehani,
Istun läpakas ja imiteerin imestunud nägu,
Nad ei murra pead või südant,
Armastavad kaugelt, põletavad rägu,

Mehed ei nuta,
Nad kütivad ja lohistavad mammuteid,
Ummistavad ummikuid, on vait, ei naerata,
Nad ei sodi ilmaaegu lembeluulet,
Saavad vaevata, ei topi templeid kuule.

Nojah.
Noh, nigu need…
Vaata, meie ajal oli see hipi.
Kuskil selles minu kurvas laulus
On see ka ära toodud, tähendab.
Paari sõbraga siin jõlkusime
Eestimaad pidi ringi… Aga....

Aga mehed ei nuta,
Neil on kindel maailmavaade,
Nad ei põleta rippsildu ega unusta
Kunagi, ei tiri pinges kajatraate,
Ei aja puru silma ega korja puru maast,

Kurk kähiseb ja kõhus kummitused, põlved nõrgad,
Matad mured padja alla, paksu köitesse või kappi,
Kaminasse, sügavkülma, majoneesipurki voodi all,
Koidik saabund liiga vara, hilja leida õiget klappi,
Mehed solberdavad botikutes, hommikul, et võtta mõrrad,
Sool neil näojooned liivaluidetesse joonistab,

Mu esmaspäevahommikul on rohelised silmad,
Aknaiil lükkab õrnalt riiulitelt jahedasse õhku tolmu,
Möödas nädal, kadund rahu, läinud ilmad,
Mu tuba on Antarktika ja kõik mis on, on olnud,
Kaugel kiljatavad kajakad ja aknailt veikleb esimene tramm,
Pühapäeva hakul kadund tihastelgi aias heliseda ramm,
Raudteerööpad löövad roostes sädemeid su sulgund laugudelt,
Teelusikad on vintis unund köögiaknalauludest.

Vaata,
Oma kamp, see on paratamatu nähtus.
See on ikka mingi sõprade ring, eksole,
Oma kamp, kus sa tunned ennast hästi, eksole,
Midagigi koos teed, eksole.
Et milline siis parasjagu sulle ette juhtub, eksole.
Ja noh, olid eksole
Meist lugedes hipid, enne seda olid lõngused, eksole,
Hipid… siis, eksole, tulid punkarid, eksole,
Noh, nüüd, eksole, on hipsterid ja kes kõik…
Aga see grupp mingid reeglid ikkagi kehtestab.
Õieti ta ei kehtesta mingeid reegleid,
Vaid, tähendab, on kokkulepe.
Omavaheline kokkulepe, et mida, eksole.
Mida peetakse ja millest ei peeta.

While I make your bed
Pillows and blankets,
A place for your head.
No need to worry,
I’m guarding your sleep
Escaping to Dreamland
And start searching for dreams.

M.E.N (kaasas Jete-Ri Jõesaar)

Olin poole ööni poole une peal
Sest magama jääda ei julenud ammugi
Seda ilma on liialtki üle pea
Ma räuskasin läppunud õhku ja lahkusin.

Meeled veel avatud, laman
Vasak kõrv lukustund padjal
Ja see senine elu käib ripsme alt läbi
Sinu hääl, valgus ning lõhnad ja pihita häbi

Kõik need lämmatud’ soovid ja unelmad
Kõik planeeritu, milledel lõigatud juhtmed
Planeedid, mis lähemalt vaadates surnud
Kõik soe, mis sind oodates tuhmub

Aastavahetused, hõiked ja siiras soojus silmis
Möödapanemised, lõiked ning ropud pornofilmid
Ajutisus organismis, arutud teooriad
Äiksevihmad, huuled klaasil, valutu eufooria.

Maailm enam ei üllata, ja oh, kas tahaks?
See on lihtsalt maailm, nii omas mahlas
Tunast muusikat kuulates pea tõuseb pinnale
Sirguvad tiivad ning lõug langeb rinnale,

Mu kurgus on lõpmatu leitsaku vari
Ja aknad on avatud akende poole
Emmates langeb mu kopsudest veri
Näib võimatu lubada pilke su hoolde.

Trammiputkasse sinine ämbritäis kulda
Nutsin kojusõidul pärast viimast silpi
Klammerdun, siit sinu abita läbi ei tulda,
Ent kui ulataks käe, siis riivaksin pilti.

Ma sooviksin avada ennast su silmis,
Ent tean, et see hävitaks poolikud hetked
Oled see, mida endale hommikuil kingid,
Kardan kukkuda kiigelt, loomingut pettes.

Mu õlad on parkund verandakušetti
Kangestund uiduga mööduvad lennukid
Küüned, mis krabavad puuri mu hetki
Hämarus äratab öökapi-elusid.

moheri kaljud

Vaiko Eplik Ja Eliit 1

Kosk

004 - 15102019

luule ja muusika
aastast 2014
BOOKING: eikluuletab@gmail.com
eikluuletab.ee

Paberpahn

EiK

Related tracks