Laul on õpitud Natalia (Nati) Tarkuse ja Mikitamäe leelokoori Helmine järgi Vaike Sarve koostatud albumilt "Helmine" (Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum 1999). Lauluteksti täiendas Lauri Sommer Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstide eeskujul.

Jõekene-järvekene, kallis kalarannakene, su ääres on mõnus ja ilus elada. Järves on kuldseid kalu, hõbesaba-hauge ja kuldluid-lutsukesi. Kui tuleb ilus kevad, jõuab kalapüügi aeg. Võtsin nooda nurga pealt, sajasilmsed võrgud seinalt ja läksin kala püüdma. Kaasa läks kala kaema: talle tuuakse tuurakalu tule peale ja eluskala katlasse. Neid suuri kalu soomustest puhastades ja pakse kalu lõhestades kulub sõrmest hõbesõrmus – kuldne vits.

Nati Tarkus, kelle eestlaulmise järgi on siinne laul õpitud, mäletas, et nõnda laulsid noored neiud. Selliseid laule laulnud ka mehed, nii töö- kui peolauluna, ajaviiteks. Ilus elu kalajärve ääres ning tänulikkus hea saagi üle kõnetab ju kõiki järveranna elanikke.

40. Lauri Sommer ja Ütsiotsõ - Järve hääl. Piret Pääri pajatused

Laulu teksti pani kokku Kärt Johanson Lõuna-Eestist üles kirjutatud "Lind lohutamas" laulutüübi variantidest. Murdekeelt toimetas Urmas Kalla.

Viis on pärit samasisulisest laulust, mille Urvaste kihelkonnast pärit keeleteadlane Hella Keem oli 1937. a. Kanepi kihelkonnas murdekeelt kogudes õppinud Ann Ismaelilt (1862–1940). Salvestamise korraldas Ottilie Kõiva 1966. a. Eesti Raadio stuudios rahvamuusika antoloogia ettevalmistamise käigus. (Eesti rahvamuusika antoloogia, 2016 [1970], nr 66. https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/066-Lind-lohutamas)

Nutsin, vaeseke, marjaaias. Sinna lendas linnuke ja päris, miks ma kurvastan. Ei kurvasta ma ehete ega kauniste rõivaste pärast, nutan taga oma lapsepõlve vanematekodus. Nüüd, mehekodus, on kõik teisiti. Lapsepõlvekoju jäid mu pikad juuksed ja kaunid rohelised karjamaad. Meile, õdedele, kooti koos kõik vööd ja seelikud, niievarb ja suga muudkui nägid vaeva.

Kärdiga laulavad koos tütred Kärt, Mirt ja Liidia.

41. Kärt Johanson tütardega- Lind Lohutamas. Leelo Tungla pajatused

Laulu sõnad seadis kokku Õie Sarv Setomaalt üles kirjutatud tekstidest. Viis on Setomaal üldtuntud, sellega lauldakse mitmeid erinevaid laulutekste.

Külvasin maha ube ja herneid. Seemned ohkasid ja ütlesid: "Ei näe me päikest, oleme mulla ja liiva all, peame siin mitu päeva konutama. Aga ärme muretse, ega me koor kuiva." Tuli vana Peko metsa äärest, vibutas oma tammepuust keppi ja läks taevasse vihmapilvele rääkima: "Pilved ja vihm, mu vennad-õed, uba ja hernes kaebavad!" Seepeale hakkas sadama vihma ja oad-herned hakkasid tublisti kasvama. Oast-hernest sai uhke kosilane, kes võttis endale tubli naise, oma emale hella minia.

42. Õie ja Maarja Sarv-  Uba ja hernes. Maarja Kangro pajatused

Laul koosneb kahest episoodist. Esimese teksti aluseks on Hindrek Pahlbergi poolt 1895. a. Harju-Jaani kihelkonnast kogutud värsid Abram Tammelt (EKM ERA, E 15593 (73)) ja Jaan Lepalt (EKM ERA, E 15685/7 (190)). Teise teksti kogus samal aastal Karl Voldemar Rosenstrauch Koeru kihelkonnast (EKM ERA, H III 17, 380 (43)).
Viisi aluseks on Anette Karu laulu lindistus Harju-Jaani kihelkonnast 1957. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 158 d), koguja Rudolf Põldmäe.

Üks kiitleb: "Ma olin neist kõigist tugevam, sest mind on tehtud terasest ja raudnaeltest. Kümme meest tulid kallale – keegi ei saanud jagu. Kümnes oli kõige tugevam, nahutasin teda sellegipoolest tublisti – tema sai kõva koosa, minul läks vaid väike varvas natuke veriseks." Teine vastab: "Mis te niisama hooplete, vaadake, kui vähe on teid ja kui palju meid. Tulge aga kallale kui julgete, jõletud paksuninalised memmepojad!"

Külapoiste hooplemisi, mis kõrvutavad omi ja võõraid kutte, leidub küllap igas maailmanurgas. Säärased groteskini paisutatud huumoriküllased kelkivad laulud ei ole enamasti loodud tüli kiskumise eesmärgil. Pigem on see rituaalset laadi isaste uhkeldamine, mida võib kohata ka muude liikide juures. Selliste laulude juures on tähtsaim sõnaseadmisoskus, mitte lauljate endi füüsilised omadused.

43. Lauri ja Laas Õunapuu- Hambad harvad, mokad paksud. Leelo Tungla pajatused

Teksti aluseks on Ann Pulleselt Rõngu kihelkonnast 1909. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, EÜS VI 314 (31)), kogujateks olid August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus.
Viisi on 1905. a. Rõngu kihelkonnast Pühastest kogunud Peeter Kurg ja noodistanud Bruusi nimeline muusik (EKM ERA, EÜS II 9 (12)).

Kulu, kallis aeg. Veere, päike, vett ja puude latvu mööda. Veere sinna, kus on mu vend ja õde.

Karjaselaul, kus palutakse päikest veereda õhtusse, karjase – või päikese enda – vendade ja õdede juurde. Laulu võib võtta ka kui loitsu, et päev kiiremini õhtusse jõuaks. Sarnastes lauludes lauldakse veel, et päikesel ei ole aega veereda, tal on palju tegemisi. Päike kammib kuldse kammiga karjalaste päid, kamm aga kukub vette – ka seda võib võtta kui müütilist või poeetilist kujutluspilti pimeduse tulekust.
Karjaselaule, mille refräänis kasutatakse sõna õllele või õlle, on kutsutud õlletamisteks. Seda sõna on kasutatud ka laulmise sünonüümina.

Annikaga laulavad koos: poeg Villem, Villemi sõber Liisa, tütar Roosi, mehe õde Monika ja tema poeg Märtin.

45. Annika Mändmaa pereringiga- Veere, päevakene. Leelo Tungla pajatused

Lauluteksti aluseks on Viru-Nigula kihelkonnast 1878. a. Hans Krickmanni poolt kirja pandud värsid (EKM ERA, EKmS 4° 1, 26 (33)), mida on täiendanud ja toimetanud Ahto Kaasik. Viisi algallikas ei ole teada. Sellise meloodiaga lauldi sama laulu 1980. aastate lõpus Ahto sõpruskonnas.

Meie õuel on meri, mille keskel on saar. Saare kaldal on kaev ja selle peal on sammas. Samba otsas on sõel, mille põhjas on mõõk. Mõõga teral on aga kägu, kelle süles on laps. Lapse rinnal on sõjameeste luudest tehtud sõlg.

Ahellaulu vormis "Meri õue all" müütilise sisuga värsside algset tähendust me tõenäoliselt enam teada ei saa, laulutüüp on selleks küllalt vana. Sõel, sõlg, sambad ja mõõk võivad sümboliseerida erinevaid taevakehi ja tähtkujusid. Selliseid sümboleid on tuntud nii eesti kui muu maailma rahvaastronoomias.

Ahtoga laulavad koos: abikaasa Liisa, tütar Hõbe Mari, pojad Laas ja Tuul.

46. Ahto Kaasik perega- Meri õue all. Leelo Tungla pajatused

Teksti aluseks on Mari Lepalt Häädemeeste kihelkonnast Treimani külast 1909. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, EÜS VI 474 (63)), kogujateks Eduard Juhanson ja Artur Martin.
Viisi aluseks on samasisulise laulu meloodia, mille kogus Audru kihelkonnast Karl Ruut (EKM ERA, EÜS V 1409 (1)).

Kuku, käokene, karjastele ja töötegijaile. Kui kägu mulle kukuks, ostaksin talle kolm paari kingi: puust, luust ja kirjatud (mustriga). Puust kingad puude toomiseks, luust lustimiseks ja kirjatud kingad kirikus käimiseks.
Tuntud muinasjutu järgi on kägu ema poolt tapetud ja perele söögiks keedetud tütarlaps. Jutus sai tüdruku vend või õde aga toimunust aru ja sidus õe luud – või väikese sõrme – räti sisse. Sealt sirgus kägu, kes sellest ajast saadik kukub kõigile lohutust. Kukub ka oma õnnetut lugu. Mõnikord lubatakse lauludes käole head-paremat, et ta oma kukkumisega ikka head ennustaks.

47. Silver Sepp koos tütarde Luike ja Emmaga- Kuku, käokene. Leelo Tungla pajatused

Päikeseloitsu salvestasid Kristi Salve ja Igor Tõnurist 1981. a. Vastseliina kihelkonnas Erna Ojapervelt (EKM ERA, Mgn II 3504 (23)). Mitmed pärimuse esitajad õppisid loitsu ära, see levis nii suuliselt kui kirjalikult, sai armastatud lastelauluks ja võeti omaks ka Setomaal.

Päike, tule välja, küpsetan sulle kukli, panen muna sisse. Otsisin, otsisin oraga, sõelusin sõelaga ja nõelusin nõelaga. Päike tuli välja kuldsest keldrist, hõbeliua põhja alt. Panin päikese kotti. Kotis oli auk ja päike pääses välja. Sai ilus ilm, läksin karjaga koju.

Päikeseloitsuga meelitati päikest pilve tagant välja, eriti karjas olles. Loitsus nimetatud sõela ja mitmesuguseid teravaid esemeid kasutati tihti ennustamiste ja muude maagiliste rituaalide juures. Rahvaluulekoguja Victor Stein on 1873. a. Jakob Hurdale kirjutanud, et selliseid loitsusõnu kasutati Vastseliina kindluse lähedal Hinniala külas asuval Päevapööramise mäel toimunud iidsetel ohvritalitustel.

48. Jalmar ja Maret Vabarna- Päivlik, pätslik. Maarja Kangro pajatused

Teksti aluseks on kaks laulu Sangaste kihelkonnast, millest ühe on kogunud Alfred Mõttus ja Jaan Sossi 1911. a. Lauljateks Eva Emers ja Lotta Anderson (EKM ERA, EÜS VI 336/7 (22)). Teise lauluteksti kogus Elmar Päss 1925. a. Tagula külast, lauljaks Kaarli Villa (EKM ERA, E 56038 (69)).
Viisi aluseks on kadrilaul, mille on 1909. a. Sangaste kihelkonnast kogunud August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus (EKM ERA, EÜS VI 208 (82)).

Kadrid tulid kaugelt, märga, rasket ja keerulist teed mööda. Ega kadrid niisama laula ja tantsi, kadrid laulavad andide pärast. Pere ait ja kelder on erinevat liha täis, oldagu head ja antagu kadrisantidele – ikka selleks, et jaguks head õnne ja kordaminekuid.

Kadrisandilaulud on rituaalsed laulud, mida esitavad talust tallu käivad nö. sandid. Kadrisantide erinevaid tegevusi saatvaid laulumotiive on palju ja neid tuntakse kogu Eestis.

49. Eeva ja Villu Talsi- Kadrilaul. Maarja Kangro pajatused

Aluseks on Kadri Katsanilt Kodavere kihelkonnast üles kirjutatud laul, mille kogusid August Liiv ja Johannes Raja 1905. a. (EKM ERA, EÜS II 442 (180) ja EKM ERA, EÜS II 275 (1)).

Veere, päikene, oma õe ja venna juurde. Seal hoitakse sind hellasti peopesal, pannakse kullast ja hõbedast voodisse pehmete patjade ja siidiriiete peale puhkama.

50. Epp Margna ja Kadri Kalve- Päike läheb puhkama. Maarja Kangro pajatused

"Regilaulu Podcastid", ehk maakeelse nimega "taskuhäälingud", on ellu kutsutud Eesti Pärimusmuusika Keskuse poolt, et pakkuda kuulajaile ning lauljatele ehedas esituses eesti iidseid regilaule. Et juhtida tähelepanu nende laulude poeetilisele vormile ja laulukõlale. Tuua tagasi lauldud regivärsi kaduma kippuvat funktsiooni.

Regilaul on Eesti kultuuri tüvitekst ja väärib kindlasti laiemat kasutamist, siia on kätketud meie rahva tuhandete aastate vältel korjunud ellujäämisstrateegia ja maailma mõistes eriline kunstiline omapära.

Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatakse sadu tuhandeid rahvalaule ja tänu arhiivi fanaatilistele ning südamlikele teaduritele on välja antud trükiseid, albumeid ja võrguandmebaase, kust iga huviline võib leida tuhandeid viise ja tekste. Nimetatud võimalused  sarnanevad siiski pigem muuseumi külastusele kui elavas traditsioonis olevale laulukutuurile. On aga lihtsaid ning karismaatilisi eesti inimesi, kelle jaoks need iidsed laulud on väga tähenduslikud oma elulisuses ning ilulisuses. Otsekui värske kodueesti õhk, milleta kodu ei oleks kodu.

Nõu ja jõuga oli abiks Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Janika Oras. 
Podcastide kunstiline juht on Lauri Õunapuu.


Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv: http://www.folklore.ee/era/ava.htm;
Eesti Kultuurkapital;
Eesti Pärimusmuusika Keskus: https://www.folk.ee/

New tracks tagged #folkloor